Inimesed ei abiellu kunagi selleks, et hiljem lahku minna. Paraku lahutatakse meil ligi pooled abielud. Kes selle üle elanud, teavad, et perekonna purunemine ei lähe kunagi valutult, vaid jätab armid kõigile asjaosalistele, eriti aga kooselust sündinud lastele.
Vahel on siiski mõistlik kooselu lõpetada või abielu lahutada. Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Meelike Saarna teab öelda, et kui pikaajaline suhe on jõudnud kriisi, ollakse tihti nõutud ja kõigutakse kahe vahel: minna lahku või mitte.
«Selge on see, et ühtki elutähtsat otsust ei tohiks teha ülejala ning kriisi epitsentris olles ei ole mõistlik teha mitte ühtegi otsust. Mõtlemine stiilis «ei tea, kas kokku» ja samas «ei tea, kas lahku» kestabki päris kaua, sest tegu on keeruka ja elutähtsa otsusega, mis enamasti puudutab rohkem kui vaid kaht inimest.»
Halvim on otsustamatus
Teadmatus ja otsustamatus väsitavad ja kurnavad inimest. Isegi otsus, et «ma kahe nädala jooksul ei otsusta midagi» on parem kui kõikuda iga päev «kas nii või teisiti»-mõtete küljes. Seesugune vaheotsus võib aidata alandada pinget, vähem pinget tähendab omakorda veidi selgemat ja ehk ka realistlikumat vaadet olukorrale.
«Meie parimad otsused on sellised, kus süda ja mõistus teineteist toetavad. Seni kuni mõistus ütleb üht ja tunded teist, on vaja endale aega anda, et vaadata endasse, ja muidugi oleks hea, kui teaks ka seda, mis toimub abikaasa või elukaaslase sees, ning omavahel kõigest avameelselt rääkida,» selgitab psühhoterapeut.
Suhte õnnestumiseks on igal juhul vaja kahe inimese pingutust. On tagantjärele tarkus, et need, kes lõpuks pettunult lahku lähevad või ka lihtsalt võõrduvad, harrastavad aastaid pimesikumängu. Targem oleks ju proovida haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta.
Oluline on mõelda ka seda, mida oleks saanud teisiti teha.
Vägisi ei saa midagi. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, ei ole suurt midagi teha. Aga enne tuleb selles selgusele jõuda. Vahel on armastus ja soov koos olla mattunud väga paljude rääkimata-jagamata teemade alla.
Kui kumbki julgeb lõpuks teisele neist teemadest rääkida, näidata oma haavatavust, kõnelda oma täitumata jäänud lootustest ja jagada seni jagamata jäänud valu, on emotsionaalne taaslähenemine psühhoterapeudi sõnul siiski võimalik.
«Mina küsin tihti paaridelt: kas olete teinud kõik võimaliku, et kokku jääda? Ei maksa tähtsat suhet lõpetada enne, kui seda on tõesti igati päästa püütud,» märgib Saarna.
Lastepsühholoogi ja psühhoterapeudi Tiiu Arro sõnul tuleb kooselu lõppemisel lähtuda sellest, et lapsel on vaja nii ema kui isa, kes täidavad lapse suhtes erinevat rolli. «Ema on muidugi mõnus, aga isa on see-eest vahva» oleks tema sõnul loomulik rollijaotus.
Lapse terviklik psüühika kujuneb ainult piisavalt hea varase suhtekogemuse najal ja küpsemine võtab aega lapsepõlvest kauemgi. Ema on lapse esimesel eluaastal peamine imiku eest hoolitseja. Isa esmane roll on kaitsta kergelt haavatavaid olendeid kergelt haavatavas suhtes ja hoida kontakti «reaalse» maailmaga, nendib Arro.
Rääkimine alati ei aita
Veidi hiljem vajavad lapsed isa innustust ja juhatust, et lahkuda ema sülest ja sõltuvusest laia maailma uudistama. 3–5-aastaste jaoks on suhe isaga oluline ka soorollide tundmaõppimiseks.
Lahutuse käigus kipuvad isad vahel pretendeerima ema rollile, et lapsega koos elada. Tõsi on see, et lapsel on toekam oma identiteeti üles ehitada siis, kui tal on üks kindel kodu, oma tuba või vähemalt oma voodi. Emotsionaalse arengu loogika eeldab aga, et laps saab jätta maha oma ema, kui ta selleks valmis on. Algne oma koht, kust lahkuda isa juurde ja kaugemale, asub ju ema küljes. Ja kui isa täidab ema rolli, siis kes täidab isa ülesandeid?
«Ema, kes peab üksi täitma mõlema vanema rolli, jääb igal juhul hätta,» nendib lastepsühholoog. Isa ülesandeid saab enda kanda võtta ka keegi teine lähedane, näiteks vanavanemad või onud-tädid. Mehelikuks eeskujuks võib olla õpetaja, treener või keegi teine.
Pere lahkuminekut elavad lapsed psühholoogi sõnul kergemini üle, kui vanemad suudavad ise oma tunnetega tasakaalus püsida. Mida väiksem laps, seda enam sõltub ta emast. Hiljem omab tähendust ka see, kellega ta on lähedasem või rohkem samastunud.
Võib arvata, et murdeeas on nad juba piisavalt suured, et sellist saatuselööki taluda, kuid tegelikult on nad sisimas just siis väga haavatavad. «Kõik olulised tunded asuvad sügavamal kui sõnad ja seepärast ei saa rääkimise peale alati loota,» lausub Arro.
Vanematel võivad olla lahutuse põhjustest erinevad versioonid. Lapsed tahavad uskuda mõlemaid ja seepärast ei ole mõtet kõike ühekorraga neile ette kanda, segadust on väikeses peas niigi. Mida rääkida kohe, mis jätta ootama, tuleks varem omavahel kooskõlastada. Aja möödudes, kui on huvi ja ka küpsust juba rohkem, saab alati teema juurde tagasi tulla.
«Otsustamist, mis saab edasi, ei tohi laste kanda jätta. Laste arvamust ja soove uue elukorralduse kohta tuleb muidugi kuulata ning nendega arvestada. Kõigepealt peab aga mõtlema eakohaste vajaduste peale,» räägib Arro.
Lapsed ei peaks valima ema ja isa vahel ega otsustama edasise suhtluskorra üle. Neile ei või panna vastutust täiskasvanute küündimatuse tagajärgede eest, sest süükoorem saaks liiga raske.
Arro sõnul peaks Eestis olema rohkem võimalusi lastega seotud hingehädades asjatundjailt nõu ja abi saada. Paraku on laste psühhoteraapia vähestele kättesaadav ja lastekaitsjate kompetents jätab vahel soovida.