Lahutusekspert Micki McWade kirjutab Huffington Postis neljast ületamatust probleemist, millele abielu vastu ei pea. Huvitav on see, et petmine sinna hulka ei kuulu.
Neli probleemi, mida ükski abielu üle ei ela
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühhoterapeut Micki McWade’i sõnul on petmine sageli vaid sümptom, mis viitab palju tõsisematele probleemidele. Probleemidele, mis lõpuks abielu hävitavad.
Kui partnerid ei ole enam partnerid. Kui üks abikaasadest tunneb, et teine käitub lapsikult, on vastutustundetu, ebausaldusväärne või isekas, siis hakkab abieludünaamika murenema. See tõrjub suhtest intiimsuse ja seksuaalse külgetõmbavuse. Üks partneritest hakkab teisest «eemalduma». Selle ekstreemseim versioon on koduvägivald.
Eemaldumist naljalt ei paranda, mistõttu on eriti oluline seda kohe märgata, et abielunõustajalt enne kriitilist piiri abi otsida. Abielunõustaja ei saa aga seda partneritevahelist sidet ise luua, vaid ainult tugevdada.
Pidev kaeblemine ja süüdistamine. Kui abieluprobleeme ei lahendata nõnda, et mõlemad pooled jääksid rahule, siis hakkab kogunema vastumeelsus, mis tasapisi suhet roostetab. Kompromiss on olulisem kui vaidluses peale jäämine. Paraku need, kes ei suuda kunagi järele anda, põruvad ka suhetes.
Nartsissism. Kõik me oleme mingi määrani pisut nartsissistlikud, kuid probleem tekib siis, kui kumbki abikaasadest ei suuda teisele kaasa tunda ja hakatakse teineteisega võistlema – kes töötab kõvemini, kes tegeleb rohkem lastega, kel oli raskem päev. Kui teineteise panust ei märgata või ei mõisteta, siis eeldavad mõlemad, et teisel on lihtsam. Nõnda tekibki tunne, et kaasa ei oska mõista.
Sõltuvus. Sõltlasele jääb tema haigus alati esikohale. Abikaasale tekitab see viha ja häbi, sest partner ei suuda teistega arvestada. Kui sõltlane ei suuda oma pahest loobuda, kannab ta oma süütunde üle partnerile, kes võib üritada mõnda aega suhet koos hoida (eriti, kui peres on ka lapsi), kuid annab viimaks alla, kui paranemismärke pole.
McWade’i selgitusel on väga oluline tegeleda abieluprobleemida enne seda, kui need muutuvad tavapärasteks käitumisharjumusteks, sest hiljem on neid võimatu muuta. Kauakestnud suhte käitumisharjumusi on raske muuta, sest inimesed kipuvad kõike nägema vaid enda vaatenurgast. Ilma neutraalse sekkujata ei vii ka rääkimine kuhugi. Keegi peab käitumismustreid märkama ja suhtesse sekkuma.