Kolme poja ema Ester Põldma kirjutab, kuidas on kulgenud tema laste murdeiga ja soovitab teistel lapsevanematel mure korral rääkida asjatundjatega. Laps ei taha vanemale meelega haiget teha, selle mõistmine aitab raskest ajast kiiremini üle saada.
Ester Põldma: teismelise probleemset käitumist ei tohiks võtta isiklikult
21. veebruar 2013, 15:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie peres on kolm poega, kellest kaks on juba puberteedieast väljas noored tublid mehed ja üks just sinna eluetappi jõudmas. Kõik on «murdnud» erinevalt: ühel juhul poleks seda aega nagu olnudki – ei mäleta kordagi, kus uksed oleksid paukunud või tüli käigus üksteise peale häält tõstetud.
Paar aastat hiljem teise poja kaudu sain aga täie rauaga, kogedes nn raske lapse kõrval vist küll kõikvõimalikke negatiivseid emotsioone. Vajasime sel ajal nii psühholoogi kui psühhiaatri abi. Tean, mida tähendab jõuetus- ja lootusetusetunne, et kunagi ei muutugi midagi paremaks.
Aga enda ja teiste vanemate lohutuseks ja rõõmuks võin tagantjärele öelda, et muutub, ja seda kiiremini, kui ei võta lapse käitumist isiklikult, ei arva ega ütle talle kogu aeg, et ta just nimme tahab teile haiget teha, teid hulluks ajada.
Sel perioodil oli suureks abiks ja toeks lapse klassijuhataja, kes aitas igati, ja mis kõige tähtsam – ei mõistnud hukka niigi plindris olevat ja õnnetut last ja lapsevanemat. Nüüdne kodune puberteediaeg ei ole ilmselt veel haripunkti jõudnud, aga kõik märgid näitavad, et see protsess on loomulik mehekskasvamine kõigi tavapäraste nähtudega.
Oleme pidanud oluliseks, et poisid märkaks teist inimest (ja loomagi) enda kõrval, et heaga saab alati paremini kui kurjaga, ja õpetanud, et maailm algab iseendast.
Julgen soovitada, et otsige abi asjatundjailt – võõras kõrvalseisja oskab emotsioonivabalt probleemidele läheneda ja kogemused erinevate juhtumitega on neil alati olemas.
Suhelge kooliga – rääkige õpetajatega, eriti klassijuhatajaga. Üldiselt saab niiviisi ka aimu, kuidas käitub laps koolikeskkonnas.
Leidke lapse käitumises midagigi positiivset. Kiitke kasvõi selle eest, et ta hommikul õigel ajal suurema tülita üles tõusis.