Lugejamängu raames saabus meile kiri rõõmsameelselt lugejalt, kel on õnnestunud kahe aastaga kaotada 35 kilo. See polnud lihtne, kuid muutis oluliselt noore naise elu.
Lugeja kirjutab: kaalusin juba esimeses klassis 60 kilo
1. veebruar 2013, 18:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin juba tirtsueast peale paksem laps. Kaalutõus hakkas aga tõusma esimesse klassi minnes. Mäletan selgelt üht vanatädi sünnipäeva, kuhu mind vanemad kaasa vedasid. Olin just läinud esimesse klassi. Nagu üldjuhul igal lapsel vanainimese sünnipäeval, oli ka mul seal ääretult igav. Seepärast otsisin endale tegevust ning tuhnides vanatädi ja –onu toas, leidsin sealt kaalu. Kogusin tükk aega julgust, et sellele ka astuda. Lõpuks tegin seda - ma kaalusin 60 kilo! Numbreid ma ju tundsin ja teadsin väga hästi, et seda on minu jaoks vägagi palju. Tookord oli see mulle šokk, ma ei rääkinud sellest vanematele, aga midagi ette võtta ma ka ei osanud. Olin ju kõigest laps, kellele oli igasugune dieedi- ja trennimaailm võõras ja kauge. Niisiis jäi see sinnapaika.
Põhikooli ajal oli mul väga hea klass. Ma ei mäleta, et mind oleks narritud. Kui siis mõned korrad, kui mingi väiksem tüli oli, ikka vahel vihastati ja öeldi ka midagi mu paksuse kohta. Muidu aga mitte. Küll aga meenuvad mitmed korrad, kui koolist koju tulin. Üsna tihti öeldi mulle inetusi ja koju jõudes puhkesin lihtsalt nutma.
Aastad läksid, mina olin kogunud järjest kilosid ja kannatanud narrimisi. 18-aastasena «avastasin», et kaalun 110 kilo. Ma ei saa väita, et mul sõpradest puudu oli. Ei olnud, vastupidi, neid oli mul jalaga segada. Ka vanemate toetus oli (ja on siiani!) mul alati olemas. Mul oli aga kõrini sellest, et minu elus pole ühtegi meest. Veel rohkem oli aga kõrini sellest, et ükski mees polnud minu poole vaadanudki.
Ühel hommikul muutus kõik. Oli teisipäevane päev, ärkasin hommikul ja ütlesin endale: «Tänasest muutub sinu elu täielikult. Sa hakkad dieeti pidama, trenni tegema. Sa ei karda enam kaalule astuda. Sa pead ja sa teed! Sa ei libastu!» Ja nii läkski. Esmalt hakkasin dieeti pidama või pigem, lihtsalt vaatasin, mida ja kuna suhu pistan. Üritasin rohkem valke süüa, piirasin magusa tarbimist ja jõin päevas rohkelt vett. Lisandus jalgrattasõit: igal õhtul umbes 20 km. Minu kaal hakkas üsnagi varsti langema, ümbermõõt kahanes samuti. Suvi sai läbi ja ma kartsin, et libastun, kuna ma ei saanud ju enam varsti jalgrattaga sõita. Sügisel avastasin enda jaoks aga aeroobika ja jõusaali. Õnnistus missugune! Sain oma treeningprogrammiga jätkata ja nii ma järjest kaalu kaotasin.
Aasta möödus märkamatult, olin maha võtnud 15 kilo. See oli minu jaoks juba väga suur samm edasi. Nüüd tuli aeg, kus oli vaja minna teise linna õppima ja elama. Kuna olen täielik veeinimene, mõtlesin katsetada ka ujumistreeninguid. Muidugi olin ka kõhkleval seisukohal, sest kartsin oma keha näidata. Olin küll alla võtnud, aga nahk oli ju lotendav. Teatavasti see nii kiiresti kenaks ei tõmbu. Kuna aga olin juba nii palju teinud, ei kohkunud ma siiski lõpuks ka selle ees tagasi.
Aja möödudes toimus minus veelgi muutusi - kaal muudkui langes ja ajapikku muutusin järjest enesekindlamaks. Nüüdseks on mul ka armastav elukaaslane, kes võtab mind täpselt sellisena, nagu ma olen – veel natukene ülekaalulisena. Ka tervis on korras: mul pole enam jalavalusid, ainevahetus on kiirem kui kunagi varem ja enesetunne on samuti loomulikult parim kui eales olnud on.
Tänaseks olen ma kaotanud kahe aastaga 35 kilo ja plaanis on veelgi alla võtta. Enda pärast just, sest ma tean, et ma olen selleks võimeline, ma suudan seda. Üsna pea olen enda pikkuse kohta normaalkaalus ja kuna see on nii käegakatsutav, oleks nüüd narr lasta sel eest ära libiseda.
Seega, kallid sõbrad, kõige tähtsam on usk endasse, sellesse, et sa suudad, sa saad ja sa tahad. See on kõige alus - siis tuleb ka kõik muu ning eesmärgid saavad täidetud, ükskõik kas siis rohkemal või vähemal määral.
Edu kõigile oma unistuste täideviimisel!
Selle loo autor valis endale auhinnaks Avoni Mapiya kõrvarõngaste komplekti, milles on 12 paari kõrvarõngaid.