Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel annab ajakirja Pere ja Kodu veebruarinumbris nõu, kuidas lapsi lahutuse korral säästa.
Seitse õlekõrt lahutavale lapsevanemale
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
1. veebruar 2013, 14:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Tuletage lapsele meelde, et kunagi vanemad armastasid teineteist ja laps sündis armastusest, kuid püüdke selgitada, et aja jooksul on olud muutunud. Kui näiteks ema lapse kuuldes isa kirub ja räägib, et ta kahetseb kogu kooselu, siis võib laps sellest kergesti järeldada, et kahetsetakse ka tema sündi.
- Võimalusel võiksid vanemad lahutustest lastele rääkida koos ja ühiselt selgitada, et see on mõlema otsus.
- Kui rääkijaks on üks vanem, ei tohiks ta hakata teist vanemat süüdistama ( ka siis, kui ta südames tunneb, et teine on lahkuminekus süüdi).
- Kindlasti ei tohiks lapsevanemad kasutada last endise elukaaslasega manipuleerimiseks või last tema vastu üles ässitada.
- Rääkimiseks peaks varuma piisavalt aega, et teha seda rahulikult ja konkreetselt. Seejuures tuleks selgitada edasist elukorraldust, et lapsel säiliks turvatunne ja ta teaks, et vanematel on kõik läbi mõeldud.
- Vanem ei tohiks unustada, et laps vajab tuge ja kindlust, et vanem saab hakkama.
- Oma hädasid ei tohiks ka raskemas olukorras kurta lapsele – neid ei pea ka maha salgama, kuid tuge ja nõu peaks paluma pigem pereliikmetelt, sõpradelt ja psühholoogilt, mitte lapselt, kes tunneb end seepeale abituna või koguni süüdi, et ei saa aidata.
Loe pikemalt lahutusest ja selle mõjust lapsele värskest Pere ja Kodust!