Lugejamängu üleskutsele kirjutada oma kaalulangetuskogemusest saabus kiri lugejalt, kes ei näinud enam muud väljapääsu ja otsustas ette võtta maovähendusoperatsiooni. Tänu sellele on ta nüüdseks alla võtnud 39 kilo. Selle loo autor sai auhinnaks koti Garnier’ toodetega.
Minu lugu sai alguse juba eelmistest põlvkondadest - nimelt on meil peres alati täidlased inimesed olnud ning «paks laps - ilus laps» metafoor kõlanud juba aastakümneid. Nii polnud ka minul pääsu sellest koledast eelsoodumusest.
Jant kaaluga algas juba varajases lapseeas. Pooleaastaselt olin juba tublid 11 kg ning nii kogusin kogu lapseea kaalu järjest juurde. Igasugu tervisehädade pärast (küll sapikivid vanuses 12–13, kui probleemid südamega) sai palju arste külastatud ning kõik olid üksmeelel – laps peab pidama dieeti. Pereringis see siiski ei õnnestunud ning kaal jäi tõusma.
Koos kooliga tuli ka keskkonnavahetus ning muretu maailm kukkus kokku. Esile kerkis tõde, et ma pole selline nagu teised lapsed. Kõige süngemad momendid tabasid mind puberteedieas, mil väljanägemine on eriti tähtis. Minu enesehinnang kukkus kolinal ning seejärel kadus igasugune eneseaustus.
Ma püüdsin ennast näljutada, dieeditada, trennitada. Kõik jõudis ekstreemsustesse. Ma lihtsalt ei osanud oma ülekaaluga elada, süümepiinad olid kibedad. Kindlasti mängis selles ka rolli mind ümbritsevate teadmatus. Tihti öeldi: «Sa kasvad sellest välja!». Tugi, mida ootasin oma perekonnalt, jäi väheseks ning järjekordsed kukkumised enda näljutamise tõttu olid kõrged.
Kord õnnestus mul pooleteise kuuga kaotada 20 kg ning see lõppes mu tervisele laastavalt. Ma ei suutnud enam mingitki ajutööd teha, tulemused koolis muutusid kehvemaks, mind kimbutasid erinevad valud, nõrkushood ja unetus.
Kui ma olin 17-aastane, siis kuulsin jutte maovähendusoperatsioonidest. Tundus, et see on unistus, milleni mina kunagi ei jõua. Muidugi tehti selline idee maatasa ning keegi nii noort tüdrukut jutule ei võtnud. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis tutvusringkonda neid, kes on selle tee läbinud. Seda enam tundus mulle see variant lahendusena kogu sellele õudusele, mis ma oma lühikese eluaja jooksul olen pidanud läbi elama. Üks hetk jäin endale kindlaks ning ma otsustasin, et pean operatsioonile võimaluse andma. Ma tahan elada normaalset elu täisväärtusliku inimesena.
Konsultatsioonile sai pandud aeg kirja siis, kui olin 20 aastat vana. Ma olin kolm aastat pingsalt kaalunud oma otsust ning ühel hetkel tundus, et mul on palju rohkem võita kui kaotada. Ma leidsin poolehoidu ka oma perekonnalt ning nii saigi see otsus tehtud. Pärast terviseuuringuid osutusin kõlbulikuks muutma oma elu operatiivsel teel. Operatsioonipäeva hommikul näitas kaal 131,9 kg. Kindlasti ei saa mainimata jätta, et minu kõige kõrgem kaal oli olnud umbes 145 kg.
Hommik oli ärev, kuid ma tundsin, et jätan sinna haiglasse oma vana elu ning nüüd võin ma astuda ainult edasi, mitte kunagi enam tagasi. Operatsioon möödus komplikatsioonideta ning nädala aja jooksul sain haiglast välja harjuma uue eluga.
Esimesed kaks nädalat tohtisin vaid vedelikke tarbida, järgnevad kaks nädalat olid lubatud püreed. See oli üks keerulisematest aegadest, sest organism harjub muutustega omas tempos. Kuskil nädala jooksul tabas mind jõuetus, kuid ma olin nii sihikindel, et püüdsin kõigest väest sellest läbi murda ja anda endast parim. Ühel hetkel sai väheaktiivsest tüdrukust selline, kes jalutas iga hommik mitmetunniseid ringe mööda kodulinna ning käis iga hommik ujumas. Mida päev edasi, seda rohkem tundsin rõõmu liikumisest ja sellest, kuidas kaal langeb. Esimese kuuga kadus 15 kilo. Teised kuud olid kaalulanguse suhtes tagasihoidlikumad.
Pärast esimest kuud saabus see hetk, kui sai hakata katsetama tavalisi toite. Võrreldes mu varasemate suurte portsude ja lisadega, oli nüüd ports imepisike. Kohati ma lihtsalt naersin, kohati imestasin, et kuidas ma ometi sain endale nii teha. Näiteks võin tuua, et alguses ei jõudnud ma peale ühe kohukese midagi süüa. Kartulist sai võetud veerand või pool, sõltuvalt kartulist. Isegi ühe tavalise topsijäätise söömine oli liig ning alati pidin pool alles jätma.
Toidu vähesusest ja minu organismi eripärast sõltuvalt hakkasin ma väga suurt tähelepanu pöörama toidu kvaliteedile. Mul oli tähtis kätte saada vajalik kogus valku, vitamiine, mineraalaineid ja kiudaineid. Jälgisin rohkem toiduetikette ning kalorite hulka. Tahtsin saada oma ainevahetuse korda ning kiirelt tööle. Kõiksugu jahused tooted ja minu varasemad suured lemmikud (makaronid, sai, majonees, kartul kastmega) ei tekitanud enam isu.
Peale toidu kvaliteedi hakkas mind rohkem huvitama ka füüsiline pingutus. Hakkasin iga päev jalutama, tegin iga päev «viit tiibetlast» ning üritasin võimalikult palju ujumas käia. Tegematus tekitas palju rohkem süümepiinu kui varem ning pani mind liikuma. Kadunud kilodega tuli ka jõudu ning jaksu juurde. Ühel päeval proovisin rühmatreeningut ning pärast seda, kui ma poolteist tundi olin ringi jooksnud, hüpanud ja võimelnud, tundsin, et ma olen teinud midagi, mida ma poleks kunagi varem suutnud. Ma olin õnnelik.
Nüüd on operatsioonist möödunud kaheksa kuud ning kaalu on kadunud 39 kilo. Minu unistuste kaaluni on jäänud veel 18 kilo. Ma arvan, et ma poleks mitte mingil juhul suutnud saavutada sellist tulemust omal käel. Muidugi levib ühiskonnas palju arvamusi, et see on sohitegemine või lihtsama vastupanu teed minemine. Tahaksin kriitikutele südamele panna, et see pole lust ja lillepidu ning kui tegelikult ennast kätte ei võta - ei hakka liikuma ega muuda oma menüüd, siis iseenesest midagi ei juhtu. See on suur töö ja vaev ning üks suurimatest elumuutvatest sündmustest, mis taoliste muredega inimest võib tabada. Mul on hea meel, et selline abikäsi minuni jõudis.