Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator kirjutab sellest, et nooruki- ja täiskasvanuea vahele on tekkimas üleminekuperiood ning et tänapäeval pikendatakse õpinguteperioodi ja abiellutakse hiljem.
Millal me saame täiskasvanuks?
29. jaanuar 2013, 13:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleminekuperiood
Oleme harjunud, et töö ja täiskasvanuelu algab pärast kooli lõppu. Statistika järgi on paljude riikide noortel üha raskem kodust lahkuda ja kooselu vanematega võib venida isegi 30ndatesse eluaastatesse.
20. sajandi algusaastatel soovitas noorte arengut uurinud ameerika psühholoog G. Stanley Hall hakata kasutama terminit noorukiiga. Vajadus selle järgi oli tekkinud koos tööstusrevolutsiooniga.
Samas on antropoloogid näidanud, et noorukiea elujärku pole paljudes maailma kultuurides, kus lapsed teevad maast madalast koos täiskasvanutega tööd.
Psühhoanalüütik Erik Erikson soovitas 1950ndatel aastatel oma arenguteoorias kasutada noore täiskasvanu mõistet. 18-35-aastasi täiskasvanuid pidi iseloomustama isoleeritustunne ning identiteediotsingud. Laiemasse kasutusse see termin siiski ei jõudnud.
Pikemad õpingud, abiellumine hiljem
1990ndate aastate keskpaigaks näitasid statistilised andmed selgelt, et USA noored hakkavad täiskasvanuelu elama üha hiljem. Esimese abielu sõlmimise iga tõusis ja üha rohkem noori pikendas õpinguid ning sai teaduskraade.
1990ndate aastate keskpaigaks näitasid statistilised andmed selgelt, et USA noored hakkavad täiskasvanuelu elama üha hiljem. Esimese abielu sõlmimise iga tõusis ja üha rohkem noori pikendas õpinguid ning sai teaduskraade.
Arengupsühholoog Jeffrey Jansen Arnett soovitas 1994. aastal kõnepruuki uue termini - tärkav täiskasvanustaatus (emerging adulthood). Vastav elujärk pidi kestma 18-25. eluaastani. Laiemalt hakkasid psühholoogid seda mõistet aktsepteerima alles 21. sajandil ja huvi sel eluperioodil toimuva vastu kasvab jõudsalt.
Muutunud olustik toetab seda igati. Kui Stanley Hall kohtas 20. sajandi algul tänavatel tuhandeid ringi jõlkuvaid noorukeid, siis praegustel psühholoogiaprofessoritel võib vabalt olla täiskasvanud laps, kes pole veel vanematekodust ära kolinud.
Tundub, et tärkav täiskasvanustaatus on tõesti olemas. Siiski on sellel vastaseid. Üks nendest on USA psühholoog ja ajakirjanik Robert Epstein, kelle arvates pole Arnetti soovitatud eluperiood inimese elukaarel piisavalt selgesti eristatav. Selle asemel on näha pea sajandipikkune trend – lääne ühiskondades venib lapsepõlv üha pikemaks ja abiellutakse üha hiljem.
Ajakirjas Scientific American avaldatud arvamusartiklis kirjeldas Epstein stereotüüpide ja sildistamise kahjulikku mõju. Teadlase kinnitusel on paljud teismelised tõesti omadega puntras, Samas on selles vanusegrupis ka palju eeskujulikke õpilasi, kes saavad oma eluga paremini hakkama kui paljud täiskasvanud. Pubeka-silt on siiski nii võimas, et see paneb kõiki täisealisi vaatama noortele pisut põlglikult.
Paljudel kahekümnendates noortel on töö, elukoht ja elukaaslane. Seega ei tohiks kogu tänaste elluastujate põlvkonnale külge kleepida enesekesksuse ja ebastabiilsuse silti.
Aeglane üleminekuaeg
Noorsoouurijast Tartu Ülikooli sotsioloogia lektori Andu Rämmeri sõnul on tärkav täiskasvanuiga uurijate poolt loodud termin, mis osundab nähtusele, mille abil saab selgitada otseselt mittejälgitavat inimtegevust.
«See tähendab sisuliselt arenenud riikides vanematest jätkuvalt majanduslikult sõltuvate noorte täiskasvanute, kelle sissetulekud pole veel võimaldanud endale eluaset ega lapsi soetada, aeglaselt kulgevat üleminekut täiskasvanuikka. Mingis mõttes tähistab see pikemaks veninud iseseisvumisaega, enamasti peetakse siin silmas 18-25 aasta vanuseid noori,» märkis ta.
Selline periood iseloomustab eelkõige heaoluriikides toimuvaid arenguid. Põhjamaad on enim arenenud lääneriikide seas ning erinevalt kollektivistlikumast Lõuna-Euroopast on noortel töö leidmine kergem ja nad lahkuvad vanemate juurest varem, kuid üleminekuaeg täiskasvanuikka pikeneb tasapisi sealgi.
Baltimaadega on lood Rämmeri sõnul keerulisemad, kuid siingi on mitmeid juba nõukogudeajal ilmnenud lääneriikidega samalaadseid demograafilisi suundumusi. «Meil ei ole selliseid riiklikke toetusi, mis lubaks noortel ilma töötegemiseta ära elada. Eestis kogutud statistilised näitajad maalivad lääneriikides toimuvaga sarnase pildi: alla 25 aastaste noorte ja täiskasvanute vahelised palgaerinevused on viimastel aastatel järjest enam süvenenud,» nentis uurija.
«Ega selline noorusea pikenemine arenenud maade noortel nii väga vaba valik polegi, kui just kohe lihttööliseks hakata ei soovi: keerukas majandussüsteem nõuab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, mille koolitamine võtab üha rohkem aega.»