Lugeja küsib: mida teha, kui naine nõuab lahutust, kuid pole valmis rääkima?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Naine24 «Küsi nõu» rubriigis kurdab muret pereisa, kelle naine nõuab lahutust, kuid pole valmis asja arutama ega tulevikuplaane selgitama.

Lugeja mure

Oleme naisega abielus olnud umbes kümme aastat ja meil on toredad väikesed lapsed. Naine tööl ei käi, mina pean pere üleval. Kellelgi millegi pärast virisemiseks põhjust ei ole. Naisele olen alati võimaldanud vabadust, et tee ja käi kus soovid. Olen ise palju lastega ja väga naudin pereelu ning hindan perega veedetud aega.

Nüüd siis probleem - naine tahab lahutust. Põhjus on selles, et tema hinnangul mina ei tee absoluutselt mitte kui midagi ja tema teeb kõik. Selle väitega ei saa ma muidugi nõustuda, sest ma ikka teen ka – minu kanda on kodu korrashoid, lastega õppimine, koolidesse/trennidesse viimine, vaba aja väärtuslikult sisustamine ja muu, lisaks pean kogu pere üleval. Naine on aga ikka rahuolematu, et tema on kui teenija, autojuht ja koristaja.

Olen öelnud, et ära tee siis midagi, saan hakkama - võtan abilise ja teen ise rohkem. Ikka ei sobi. Kõik on vale ja kõiges halvas olen süüdi mina. Sisulist juttu ei ole, ainult emotsionaalsed rünnakud ja halvustused minu suunas. Naine räägib, et teen tema elu nii halvaks ja kui hea tal oleks mujal. Ta tahab lahutust, aga ei räägi, kuidas - tal puudub nägemus, et kus ta elaks, mis oleks tema sissetulek ja nägemus, et kuidas siis üksi elades lihtsam oleks.

Kui mul on suhte osas mingi ettepanek või küsimus, on kohe jutt, et tuleb lahutada. See jutt tuleb tal lihtsalt ka laste ees. Tunnen ennast nagu viimane jobu, võitlen oma pere eest, olen rahulik, ei halvusta kedagi ning vaatamata aastaid kestnud alandustele ja mõnitustele olen valmis koheselt tema palvetega arvestama, kui vaid teaks, mis need on. Lisaks ei taha ma langeda nii madalale tasemele, et hakata temaga emotsionaalselt vaidlema.

Lahutuse realiseerimine oleks ka finantsiliselt keeruline, kui peaks üürima või ostma naisele teise elupinna ja siis veel jätkama tema toetamist. Kui keeran rahakraanid kinni, saavad jälle karistada lapsed ja lastele tehakse selgeks, et süüdi on nende isa.

Ma ei saa üldse aru - minu arvates ongi isal ja emal roll peres teatud asju teha, aga tema arusaam on, et ta sünnitas lapsed ära ja rohkem tema midagi tegema ei pea - nüüd pidage mind üleval ja ärge mind tülitage.

Olen ennast igatpidi nurka mänginud ja olen olnud selles suhtes täielik loll. Pidades silmas, et valida halbadest valikutest vähem halvim, neelan praegu kogu oma enesehinnangu alla ja elan naise vingumise üle. Vähemalt saan lastega koos olla. Kui tuleb lahutus, olen kindel, et naine ei luba enam lastega kohtuda ja ma muutun naise silmis veel halvemaks inimeseks, mida tuleb siis ka lastele selgitada.

Naine keeldub arutamast, keeldub kuulamast, keeldub sisulisest jutust. See, mis mõju lahutus lastele toob, teda ei huvita. Ma ei taha oma lapsi alt vedada ja kaotada. Ise olen mõelnud, et 15 aastat veel, ja kui mu tervis ei ole selleks ajaks täitsa tuksis, siis saan hakata taas elama. Oma tegude eest vastutan ikka ise - keegi ei käskinud mul oma naisega abielluda ja temaga lapsi teha.

Nõu annab perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Meelike Saarna

Olete mures ning segaduses oma katkeda ähvardava suhte pärast. Kirjelduse põhjal tundub, et naine ei soovi teie seisukohti kuulata ja on oma otsuse teinud. Teile on see väga valus ja väga arusaamatu. Teadmatus on väsitav ja emotsionaalselt kurnav.

Suhe koosneb ikka kahest inimesest. Kummalgi on oma osa suhtest. Reegel on see, et kui üks pool tahab kindlasti suhet lõpetada, siis teisel poolel ei olegi suurt midagi teha. Kirjast saan aru, et olete küll omavahel rääkinud, ent ehk ei ole need jutud kuigi põhjalikud olnud?

Paarisuhtekriisis juhtub sageli, et enda arvates on juba justkui kõigest räägitud ja selle vaatamata mitte kusagile välja jõutud, tegelikkus on aga veidi teine. Seesuguseid jutuajamisi uurides selgub tihti, et vestlustes on omad kindlad kinnijooksmiskohad, kust ei osata või ei taheta edasi minna (kuna see on hirmutav, valus või teisi ebamugavaid tundeid tekitav).

Olukorra teke on igati arusaadav: kui paarisuhtes on aastate pikku kogunenud keerukaid rääkimata teemasid, siis kriisis olles tehakse meeleheitlik katse need asjad lõpuks klaariks teha. Kui aga ei osata rääkida ilma süüdistamata ja teisele meelega haiget tegemata, siis on kumbki varsti lukus ja jutuajamine lõpeb tulemusteta. Keegi ei taha olla süüdi sajas surmapatus, kõik me igatseme mõistmist.

Lahkuminek võib osutuda valusaks tõsiasjaks, kuid lahku ei maksa minna siiski enne, kui on väga põhjalikult uuritud, mis kummagi jaoks suhtest puudu on. Ehk on teiegi puhul veel võimalik püüda suhtesse tuua seda, mis sealt puudu on olnud. See nõuab, et ollakse nõus aega võtma teise kuulamiseks ja mõistmiseks. Alles siis, kui selgub, et kumbki (või üks pooltest) ei ole nõus suhte heaks enam pingutama või tehtud pingutused ei ole aidanud, on ilmselt targem lahku minna. Loobumisotsust teha on veidigi kergem, kui inimene saab endale kinnitada, et tegi kõik, mis tema võimuses, et olukorda muuta. Ebaõnnestumised ja pettumused kuuluvad elu juurde. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on võimatu jätkata.

See on teie väga isiklik otsus olla suhtes edasi vaid selle pärast, et olla oma laste ligiduses ja näha nende kasvamist ja arenemist. See on tõesti väga oluline, et lapsel oleks nii isa kui ka ema. Ehk on siiski võimalik aru saada, mis on see, mis teie suhtes ei toimi ja seda muuta. Vastasel juhul jätate ennast ilma inimlikust põhivajadusest, mida lähisuhe tingimata on.

Nii et kui see veel võimalik on, siis peaksite püüdma naisega rääkida ja teda tähelepanelikult kuulata. Rasketest ja segastest asjadest rääkimine nõuab kannatlikkust ja läbimõeldust, oskust rääkida endakohaselt - minakeeles. Kõige parem on vestelda siis, kui kummalgi on aega ja mõlemad olete rahulikud. Hea oleks ka, kui te eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate naisele öelda: mis teid kõige enam häirib, mis haiget teeb, milles näete väljapääsu, mida olete valmis muutma ja muud. Oluline on olla selles jutuajamises nii aus kui võimalik. Ka oskus raske olukorra pinget taluda on siin oluline.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles