Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Persoon

:

Tiina Intelmann: inimesed on väsinud olemast tublid

Kõige kõrgemal rahvusvahelisel ametikohal töötav eestlanna nõustub ütlemisega, et inimene mõtleb, kuid jumal juhib. Ja lisaks: talle tundub, et naiste olukord Eestis on väga hea.


Rahvusvahelise Kriminaalkohtu* assamblee presidendi Tiina Intelmanni internatsionaalne elu möödub peaasjalikult õhus – töö on selline, et kohtumised leiavad aset eri riikides.

Võimalust temaga koduses Tallinnas intervjuuks kokku saada hakkame kavandama juba sügisel, lõpuks ühel talvehommikul, kui seljataha on jäänud pühade aeg Londonis töötava poja juures ning ees ootamas südamlikud hetked Eesti lähedastega, võtabki kõige kõrgemal rahvusvahelisel ametikohal töötav eestlanna mu vastas kohvikulaua taga istet.

Rüüpame piimakohvi ja silmitseme kõrgete akende taga laiuvat härmas Tallinna panoraami. «Tallinnast vaadatuna tundub Eesti ehk tõesti maailma keskpunkt,» nendib Intelmann (49), kelle hariduskäik ja tööelu on lennutanud teda nii itaalia keele tudengina Leningradi kui ka New Yorki, esindama Eestit ÜROs.

Kui raske oli jätta diplomaaditöö Eesti saadikuna Iisraelis, kui teid valiti tunamullu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee presidendiks?

Loomulikult on olukord, kui 121 riiki on su valinud sellisesse ametisse, hoopis midagi muud kui esindada Eestit mõnes teises riigis. Aga ega tihe ameti ja elukoha vahetamine pole kerge – alles jõuad sisse elada, kui tuleb muutus.

Praegune amet tuli kuidagi lihtsalt ja tundus kohe väga huvitav, kui sellest kuulsin: saad olla protsessis, kus tehakse ajalugu, ning juba Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine kümme aastat tagasi oli rahvusvahelise kriminaalõiguse mõttes väga suur samm. Kuid eks see üks paras vetteviskamine tundmatus kohas oli ning kohati tuleb ka vastuvoolu ujuda – meenutada riikidele põhimõtteid, millele nad on alla kirjutanud.

Võis nõukogude süsteemis üles kasvanud tütarlaps nimega Tiina kunagi ammu üldse mõeldagi diplomaadikarjäärist?

Muidugi mitte! See ei tulnud mulle pähegi – toona ei saanud diplomaadikarjäärist unistadagi, sest need kohad olid reserveeritud hoopis teistele inimestele. Olen põline Tallinna tüdruk, käisin 7. keskkoolis, praeguses inglise kolledžis, lõpuks tuli ka komsomoli astuda, sest muidu poleks ülikooli saanud ... Mängureeglid tehti kiirelt selgeks.

Kodus ei tohtinud keegi muidugi endisi aegu, küüditamisi ja kõike juhtunut silmas pidades – mis ka meie peret päris valusalt puudutas – Eesti Vabariigist midagi rääkida, rakendati enesetsensuuri.

Kuid loomulikult lubasin ka mina pärast taasiseseisvumist panustada Eesti riigi ülesehitamisse nii palju ja sellisel moel, nagu vähegi suudan.

Kus olite teie 20. augustil 1991?

Eks ma kusagil seal Toompeal ikka olin, töötasin siis asespiiker Marju Lauristini abina. Ilmselt igaühel on sellega oma lugu, praegu paistab Eestis valitsevat teatav memuaaride laine – igaüks tahab kahekümne aasta tagust aega meenutada. Eks kakskümmend aastat hiljem paistavad asjad ka teistmoodi, kuid kahtlemata oli see kõik väga huvitav.

Vaevalt et tõusime igal hommikul selle mõttega, et nüüd ongi käes see ajalooline hetk – elasime kõik järgmises päevas ja püüdsime omalt poolt midagi ära teha. Eks juba 1990. aastal hakati ülemnõukogus valmistuma iseseisva Eesti taassünniks, kuid seda, et kõik juhtub nii kiiresti, keegi vaevalt uskus.

Teie karjääris tähendas see tööleasumist alustavasse Eesti Vabariigi välisministeeriumi.

Jah, läksin sinna alguses poole kohaga, hiljem sai sellest põhitöö. Küllap tahtsime kõik alustades kõige paremat, teha ära nii palju kui võimalik, ning kõiki diplomaate võeti maailmas nende noorusele vaatamata väga tõsiselt.

Võrreldes siinse hektilise sisepoliitikaga on Eesti välispoliitiline kurss olnud alati väga selge – liitumine Euroopa Liiduga, NATOga jne. Laiemas kontekstis peab väikeriik alati tegema valikuid ning meie valik on olnud prioritiseerida mingit kitsamat teemat ja näidata, et suudame panustada maailmatasemel.

ÜROs on Eesti üsna palju ära teinud. Väikeriigil on pealegi palju lihtsam mingit teemat juhtida – keegi ei kahtlusta teda oma rahvuslike huvide eelistamises.

Kui palju tuleb teil seletada, mis imelik paik see Eesti on ja kuskohas ta maailmakaardil asub?

Eesti kohta seletusi anda tuleb tänaseni, inimeste teadlikkus teiste riikide kohta pole väga suur. See käib ka eestlaste kohta. Praegu pean töö tõttu palju Aafrikas käima ning ega eestlased Aafrika riikide kohta ka just ülearu palju tea – kuid Aafrikas on üle 50 riigi! Või siis missugused on Lõuna-Ameerika riikide poliitilised ambitsioonid ...

Kui korraldasime Eestis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu seminari, olid külalised Euroopast ja Aafrikast väga üllatunud, et selline riik on olemas: nii puhas maa, kõik toimib ...

Arvatavasti Eesti kuhugi sinna igavate Põhjala riikide sekka liigitatakse, aga maailmas väga tuntud ja ajalehtede esiküljeuudis me kindlasti pole. Meie kvaliteedimärgiks võiks olla usaldusväärsus: me võib-olla ei tee kõike esimesena, kuid me ajame omi asju, millel on maailma mastaabis tähendus.

Paljud siinsed inimesed ütlevad, et on oma riigis pettunud. Millised on teie hinnangul olnud kahekümne aasta suurimad võidud ja kaotused?

Eestlane kipub loomult olema päris kiusliku meelega, kui vaadata näiteks kirjandusklassikat. Kui tuled aga väljastpoolt, saad aru, et palju asju on ka õigesti tehtud.

Praegu on vast pigem probleemiks see, et inimesed on väsinud olemast tublid – tubli-tubli-tubli, siis tuli kriis ning see vinduv kriis jätkub; tahaks, et see juba üle läheks, aga ei lähe! Inimesed ei taha rohkem kannatada. Meie kannatused on aga paljuski seotud väliste teguritega: me pole toiminud valesti, pole palju laene võtnud, kuid välised tegurid mõjutavad meie riiki sellele vaatamata.

Ent tuleb ka mõista, et väikest riiki ongi kallis ülal pidada – me kõik teadsime, et see saab olema suur luksus; et me rahvuskultuur põhineb keelel, mille kõnelejaid maailmas on väga vähe, ning selle alalhoidmine läheb kulukaks. Iseseisev Eesti on väga kallis projekt.

Kuskohas teie ennast kõige kodusemalt tunnete? Kas New Yorgi kodus, mille akendest paistab teie eelmine töökoht, ÜRO hoone?

Kõik sõltub, millises eluetapis parasjagu ollakse. Olen New Yorgis elanud üle kümne aasta ning tunnen nüüd, kuidas see on end minu jaoks ammendanud. Inimese elu pole ju ainult see, milline vaade sulle ärgates koduaknast avaneb, vaid eelkõige soov teha ära midagi, millel oleks ka tähendus.

Eestis meeldib mulle väga ja püüan siin võimalikult palju käia, kasvõi ema ja sõprade pärast, kuid oma praeguse töö mõttes ei saa ma end Eestis palju teostada. Aga siin tahaks olla rohkem ka seetõttu, et tahaks seda Eesti asja rohkem tunnetada.

Praegu tunnen end vist kõige paremini lennukis, kui tööasjade pärast ühest maailma punktist teise siirdun.

Kui raske või kerge oli teil kunagise NSVLi suurlinna Leningradi tudengina New Yorgi kiire tempo ja pulbitseva olekuga kohaneda?

Suurlinn on mulle alati meldinud. Leningradis olid mõistagi teised ajad, hoopis teine elu. Esimest korda läksin New Yorki 1995 ning ses mõttes on see linn tore, et võtab kõik vastu, ei sea tõkkeid. Kuid seal läbi lüüa on ikkagi keeruline.

New Yorgi kohta sobib kõige paremini kuulus laulusalm: «If I can make it there, I’ll make it anywhere.» (Kui saan hakkama seal, saan hakkama igal pool.)

Ilmselt küll, konkurents on seal väga tugev. Mina olen olnud küll justkui mõnusa padja sees, sest mind on sinna saatnud Eesti riik, ja ÜROs töötades ei pea sa just tüüpilist New Yorgi olelusvõitlust pidama.

Eesti inimesed muidugi ei julge alati ka väljapoole vaadata, nad ei tea, kuidas kandideerida headele töökohadele üle maailma – see on täiesti omaette oskus. Me oleme ka väga tagasihoidlikud, ikka öeldakse, et oh, mis nüüd mina!

Meil peetakse seda vooruseks, kuid paljudes teistes kultuurides vaadatakse sellele hoopis nii: kui sa ei oska ennast müüa, mida sa siis üldse oskad?! Kandikul keegi midagi kätte ei too. On väga hea, kui inimesed käivad Eestist mõnda aega ära ja tulevad siis tagasi, tuues kaasa uusi teadmisi ja kogemusi. Väljastpoolt vaadates tundub inimeste liikumine millegi täiesti loomulikuna.

Mil määral oli teie otsus asuda Leningradis itaalia keelt tudeerima kantud soovist kunagi välismaale pääseda?

1980ndate alguses oli selline mõte täiesti välistatud. Minu soov oli valida eriala, mis oleks võimalikult vähe poliitiline, ja nii otsustasingi itaalia keele kasuks. Välismaale minek ei tulnud kõne allagi, kuigi igal sügisel kordus ülikoolis omalaadne absurditeater: kohustuslikus korras kolhoosipõllule töölesiirdumisest kõrvalehoidjaid ähvardati, et siis välismaale ei saa! Kõik muigasid, sest keegi poleks sinna niikuinii saanud. Sellist absurdi on praegu hea meenutada.

Leningradi tahtsin minna seetõttu, et Eestisse õppima jäämine oleks tundunud liiga lihtne, kuid valikuid ju teadupärast tollases NSV Liidus palju polnud: kas Leningrad või Moskva.

See oli tagantjärele vaadates üks suur ja täiesti fantastiline elukool. Koos minuga õppis seal teisi eestlasi – näiteks [riigikogu liige, endine päästeameti peadirektor] Mati Raidma, kolleeg välisministeeriumist Jaan Hein jpt.

Vanad Peterburi haritlaspered, nende järglased olid kogunenud ülikooli juurde, tahtsid edasi anda oma kultuuripärandit nooremale generatsioonile. Mäletan, kuidas kord ühele oma õppejõule külla minnes kurtsin talle, et ega Eestis sellise eriala spetsialiste nagu mina tarvis lähe. «Iga rahval on kultuuri vaja,» vastas ta.

Eks ma, jah, niimoodi vaikselt ja isepäiselt olen kogu aeg toimetanud, ei jäta jonni.

Olete oma valikutes vahel kahelnud?

Olen ikka, aga minu arusaamise järgi inimene mõtleb, kuid jumal juhib. Ehk siis on vääramatu jõud, mis su otsuseid muudab, olgu see juhus või saatus, asjad lihtsalt kujunevad nii. Elus pole võimalik kõike ette planeerida. Asju tuleb võtta nii, nagu need on.

Kui palju jääb teil praeguse töö ja tempo juures aega New Yorki nautida?

Varem oli tihti nii, et jalad justkui iseenesest kandsid mind Mo‑

Ma-sse [moodsa kunsti muuseum], aga nüüd ei jää selleks üldse enam aega. Palju olen lihtsalt lennukis või kui olengi New Yorgis, teen tööd.

Alguses muidugi püüdsin kõike võimalikult palju haarata, aga hiljem tuleb tunne, et ei teagi nagu, mida täpselt tahaks. Metropolitani kunstimuuseum hämmastas mind alguses ehk kõige rohkem: seal nägin esmakordselt, et Euroopa kultuuri osakond polegi teistega võrreldes ebaproportsionaalselt suur.

Eestis elades tundub ikka, et Eesti on kogu maailma keskpunkt, aga mujal liikudes mõistad, et isegi Euroopa pole maailma keskpunkt. Uusi tõusva positsiooniga riike on palju, näiteks Hiina või Brasiilia, millest me eriti palju ei tea. Nii et New York muutis mu vaatepunkti oluliselt.

Kuidas te puhkate?

Ega ma eriti puhkagi, kuidagi on praeguses töös nii, et ikka juhtub midagi. Minu töö pole seotud kohtu igapäevatööga, see on pigem poliitiline. Kohus on kümme aastat vana, tarvis on teha reforme, et töö käiks kiiremini ega esineks tõrkeid, et riigid sooviks kohtuga senisest enam koostööd teha.

Paljud riigid, kes on liitunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudiga, pole täpselt mõistnud ega arvestanud, milliseid poliitilisi kohustusi see kaasa toob – nii et sellele kulub palju aega. Samuti nõuab palju aega töö riikidega, mis eri põhjustel pole veel kohtu statuudiga liitunud.

Millise pilguga loete Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee presidendina ajalehest teadet, et näiteks Kongo massivägistamise ohvrite arv on veelgi suurenenud?

Võib tekkida teatav professionaalne tundetus. Ka ÜROs olid tihti kõne all koledused: sõjad, massimõrvad jms.

Hakkad seda võtma kui rida dokumendil, mida käsitled. See ongi väljakutse, öelda diplomaatidele, et sellel, mida me teeme, peab olema mõju ka kõnealustes riikides. Usun, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on piisavalt jõudu, et kutsuda esile muutusi ka riikides kohapeal.

Tegemist on kriminaalkohtuga, mis sätestab konkreetse inimese vastutuse kuni selleni, et inimene mõistetakse süüdi ja ta peab kandma karistust – tihtipeale on need kas riigijuhid või kõrgetel positsioonidel olevad ametiisikud.

Kas meie suure naabri Venemaa pinnal toimuvad inimõiguste rikkumised, millest annab pidevalt teada sealne opositsioon, panevad teid muretsema? USA andis ju nn Magnitski seadusega märku, et Venemaal toimuv pole ikka päriselt okei, aga kas lääs saab Venemaad ka tegelikult mõjutada?

Venemaa on teatavasti suurriik, millesarnaseid on maailmas teisigi. Lähenemine, nagu ei mõjuks Venemaale mitte miski, pole kindlasti edasiviiv. Meie siin Eestis muidugi vaatame Venemaale oma, naabri vaatenurgast, aga mõnede rahvusvaheliste kokkulepetega pole kõik riigid liitunud.

Venemaa pole näiteks liitunud ka Rooma statuudiga (rahvusvaheline leping, millega loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus – toim), mis on minu tööga seotud. See on riigi valik ja kõik rahvusvahelised lepingud on vabatahtlikud, kuigi veename riike ühinema.

Eesti suursaadikuna ÜRO juures juhtisite mitmeid projekte, mis tagantjärele vaadatuna seostuvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevusega, nii et praegune ametikoht tundub justkui loogiline jätk.

Tõepoolest. Lõime seal näiteks naiste õigustega tegeleva agentuuri, mis tegeleb koostöös ÜRO julgeolekunõukoguga naistevastase vägivallaga relvakonfliktides ja seksuaalkuritegude teemaga. Praegu räägitakse aina enam sõjakuritegude naisohvritest – naised on ühiskonna kõige haavatavam osa.

Kuidas tundub kaugelt vaadates Eesti naiste olukord – väiksem palk, ametialane nn klaaslagi, perevägivald?

Mulle tundub, et Eesti naiste olukord on muu maailmaga võrreldes väga hea. Tean, et seda arvamust pannakse mulle pahaks, kuid see on minu seisukoht. Igas ühiskonnas on loomulikult omad probleemid, aga Eestis on naiste võimalused näiteks saada haridust või osaleda ühiskondlikus elus väga head.

Muidugi on naistel end raskem kehtestada ka sellistes demokraatlikes riikides, nagu seda on Soome, Läti või Eesti, aga vahel me lihtsalt ei adu üldse, kui hull on olukord mujal maailmas.

Mida teete siis, kui mõni kaasus erakordselt kuidagi vaevama jääb?

Kuritegude menetlemise puhul saad lihtsalt aru, et see on osa sinu tööst. Kõige hullem on aga see, kui lähed koju ja tead, mida sa peaks tegema, kuid mingil põhjusel, olgu siis poliitilisel, rahalisel või mingil muul põhjusel, ei saa sa seda teha. Siis lähen näiteks mõne sõbraga õhtust sööma, võtan klaasi veini ... Igas töös tuleb frustratsiooni ette. Pinged on osa elust.

Tervise peale pinged ei hakka?

Eks me kõik peame oma tervise eest hoolt kandma. Varem tegin näiteks joogat, nüüd pole selleks kahjuks aega. Praegu on võimalus midagi ära teha. Sõjakuriteod ja genotsiid pole kahjuks maailmast kadumas.


Tiina Intelmann

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee president detsembrist 2011.

Sündinud 25. augustil 1963 Tallinnas.

Õppinud Tallinna 7. keskkoolis (praegune inglise kolledž)

Lõpetanud 1987 Leningradi (Peterburi) Riikliku Ülikooli itaalia filoloogia erialal.

Töötanud õpetaja ja tõlgina.

Eesti diplomaat aastast 1991.

1995–1998 töötas Eesti alalises esinduses ÜRO juures.

1999–2002 Eesti suursaadik (alaline esindaja) Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) juures Viinis.

2003–2005 välisministeeriumi asekantsler poliitika- ja pressiküsimustes.

2005–2011 Eesti alaline esindaja ÜRO juures New Yorgis.

2011 Eesti suursaadik Iisraelis ja mitteresideeriv suursaadik Montenegros.

Täiskasvanud poeg elab ja töötab Londonis.

Arvamus

Urmas Paet

välisminister

Fakt, et Tiina Intelmann juhib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assambleed, kõneleb enda eest – tegu on läbilöögivõimelise diplomaadiga, muidu ei tuleks selline võimalus ei tema ega ka Eesti jaoks ju kõne allagi. Muidugi on siin suur roll ka Tiina isiksusel, oli ta ju Eesti saadik ÜRO juures ning tegi oma tööd kire ja huviga. See polnud tema jaoks pelgalt järjekordne lähetus, vaid ta pani töösse oma südame ja energia, ning üks järgmisi väljundeid ongi praegune ametikoht.

Suurtes organisatsioonides, nagu ÜRO, toimuvad protsessid väga aeglaselt, seal mõjule pääsemiseks tulebki olla visa, süsteemne ja kannatlik ning vahel ka pettumused alla neelata. Ja mudugi peab seal olema oma mõtete väljendamisel selge ning omama head vaistu nii suuremate protsesside suhtes kui ka inimestega suhtlemisel.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
KIIRED ARGIROAD
NAISED AEGA TEENIMA
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Tervis
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Maailm
Arvamus
Uudised
VIIMASED GALERIID
Arhiiv