Anonüümseks jääda soovinud lugeja kirjutab sellest, kuidas ta tutvus imelise noormehega ning otsustas tema pärast Venemaale kolida.
Lugeja kirjutab: läksin mehe pärast Venemaale elama
15. jaanuar 2013, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu jaoks pole kunagi omanud tähtsust, kas noormees on vene, eesti või mõnest muust rahvusest, peamine, et ta isiksusena oleks tore inimene. Muidugi on mulle tähtis, et mees oskaks käituda kui džentelmen (teeks vähemalt naisele uksi lahti), et suhtlemise ajal saaks naerda ning et ta poleks suheldes vulgaarne.
Kuna ise olen aktiivne suhtleja ning alati avatud uutele tutvustele, siis olen jõudnud suhelda mitmete eri rahvuses Eestis elavate meestega. Oma kogemusest saan öelda, et nii eestlaste kui ka venelaste puhul on olnud meessoost isikuid, kes on jätnud negatiivse mulje või tekitanud isegi jälestust.
Usun, et väga palju sõltub inimese kasvatusest ning keskkonnast, milles on ta üles kasvanud. Samuti usun ka seda, et inimene, kes pole saanud tunda vanemate piisavat armastust, keda pole korralikult kasvatatud ning kelle lapsepõlv on olnud mitmetel sotsiaalsetel põhjustel raske, on võimeline arenema täisväärtuslikuks isiksuseks, kuid selliseid inimesi kohtab harva. Olen ise selliseid mehi kohanud ning mul on hea meel, et on tugevaid inimesi, kes suudavad end ise üles töötada.
Vanemaks saades pöörasin üha rohkem tähelepanu vene rahvusest meestele, kelle seltskonnas olemine oli pingevaba ning kellega oli alati jututeemat. Nad tegid väikseid armsaid tähelepanelikke kingitusi, mis ei saanud jätta rõõmustamata. Ma ei saa nimetada end nõudlikuks preiliks, sest pole kunagi pingsalt oodanud meestelt mingeid kingitusi või isegi lilli. Ma pole kunagi olnud pirtsakas, kuid igasugune kingitus vanematelt, sõpradelt või meestelt on alati väga meeldiv. Vene rahvusest mehe seltskonnas meeldis mulle kõige rohkem just see tähelepanu, mis oli suunatud vaid mulle. Komplimendid ning säravad mehe silmad, mis näitasid, et vastaspool täiega naudib minu seltskonda. Ei mingit pealekäimist ega vulgaarseid nalju või vihjeid.
Kahjuks eesti rahvusest mehed ei olnud üks hetk enam minu huvides, sest nad tundusid olevat igavamad ja külmemad. Kui tutvusingi mõne julgemaga, siis oli tunda ta häbematust või isegi matsilikkust. Kindlasti on eesti meeste seas ka tõelisi mehi, aga mitte minu loos.
Mõned aastad tagasi oli mul õnne tutvuda mehega, kellest ma ei olnud esmakohtumisel sugugi vaimustuses. Ei oskagi öelda, miks hakkas mind tema poole tõmbama, kas hea seks või see, et olime nii erinevad.
Oli aga üks väike probleem, mis ei lubanud meil täiel rinnal suhelda ning mille tõttu ei olnud võimalust iga päev teineteist näha. Probleemiks oli nimelt see, et mees oli pärit Venemaalt ning elas ja töötas seal, mina aga elasin ja töötasin Eestis.
Aja möödudes muutusid tunded teineteise vastu ainult tugevamaks, kuid suur vahemaa ja igapäevased kohustused muutsid asja raskemaks. Lõpuks, kui oli kindel, et tahame koos olla, palus mees kolida tema juurde Venemaale. Ma ei julgenud seda teha, sest ei tahtnud jätta maha oma tööd ja lähedasi inimesi.
Sellegipoolest võtsin ühel hetkel end ikkagi kokku ning otsustasin kolida Venemaale. Koos pakkisime lõbusalt minu asjad ning mees viis mind endaga kaasa.
Oleme nüüdseks koos elanud 2,5 aastat ning olen väga õnnelik, sest ta on kõige parem mees, keda olen kohanud. Muidugi toob teises riigis elamine kaasa omi raskusi, aga nendest saab üle, sest juba väga paljud noist on jäänud minevikku. Meie õnn sõltub meist mõlemast, mitte aga sellest, et ainult mees peab pingutama, et mind õnnelikuks teha.
Olen kindel, et ideaalseid inimesi pole, sest kõigil on omad negatiivsed küljed. Samuti on need minul ning ka minu vene rahvusest mehel. Vaatamata meie mõlema rasketele iseloomujoontele püüame olla teineteise suhtes mõistlikud ning hoolivad. Küsime tüli järel vabandust ning otsime lepitust. Teeme teineteisele komplimente, üllatusi, korraldame romantilisi õhtuid ja palju muudki, mis nõuab meilt mõlemalt kasvõi veidigi pingutust. Selleks, et suhe püsiks, on vaja, et mõlemad osapooled näeksid vaeva ning püüaksid teineteist õnnelikumaks teha.
Võib-olla, kui ma oleksin kohanud sarnast meest Eestimaal, siis ma elaks ikka oma kodumaal ning mõned eluaspektid oleksid palju kergemad, kuid seda imet ei juhtunud. Mu süda kutsus Venemaale ning ma ei kahetse hetkekski seda päeva, mil pakkisin asjad ja hüppasin autosse, mis viis mind mu lähedaste inimeste juurest väga kaugele.