Anname nahale hapnikku!

, Iluguru
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Tiina Vihmar teeb ajakirjas Iluguru ülevaate sellest, miks on nahale vaja hapnikku ning selgitab, mida kujutab endast hapnikukosmeetika.

Jah, just nii lihtne see paljude staaride armastatud nooruslikkuse võlunipp näibki. Kuidas muidu seletada hapnikukosmeetika ja -hoolduste tulva, mis on asunud üha jõulisema haardega ilumaailma vallutama. Kuidas aga hapnik kreemipurki saadakse, mida kujutavad endast salongides pakutavad hapnikuhooldused ja kuidas hapnik üldse meie nahas toimib, on vaid mõned küsimused, mis looduslikku ilusüsti jahtivatel iluhuvilistel tekkida võivad.

Esmalt numbritest

Koolipingis veedetud tundidest oleme kaasa saanud teadmise, et ilma hapnikuta ei oleks eksistents planeedil Maa võimalik. Tänu hapniku osalusele toimuvad meie organismis keemilised reaktsioonid, mille tulemusel vabanenud energia loob tingimused organismide elutegevuseks. Inimese organismi jõuab 80 protsenti hapnikust läbi kopsude ja 2-5 protsenti läbi naha. Ülejäänu saadakse söögi ja joogiga.

Kooliaegadest võib meenuda ka fakt, et ideaalis on õhus hapnikku 21 protsenti, kuid ei ole mingi saladus, et üha laieneva tööstuse ja heitgaaside hulga tõttu on see protsent hakanud, ja seda eriti just suurlinnades, murettekitavalt langema. Nii on näiteks Pariisis ja Londonis mõõdetud õhu hapnikusisalduseks vaid 18 protsenti, Moskvas ja Mexico Citys aga kõigest 16 protsenti. Kõige saastunumates linnades võib see protsent olla isegi veelgi väiksem, 12-15 protsenti. Kui hapnikusisaldus õhus langeb aga alla 7 protsenti, ei ole inimeksistents enam võimalik.  

Kuidas hapnik meie nahas toimib?

Nahk kui meie organismi suurim organ vajab ööpäevas ligikaudu 2 protsenti kogu saadavast hapnikust. Etteruttavalt võib öelda, et õhust saadav hapnik imendub vaid naha pealiskihtidesse (kuni 0,4 mm sügavusele), naha alumised kihid saavad hapnikku vereringest. Naharakkudesse jõudnud hapnikumolekulid muudetakse seejärel keemiliste protsesside käigus rakule vajalikuks energiaks.

Hapnikku vajab eelkõige epidermises ehk naha pindmises kihis kõige sügavamal paiknev basaalkiht, mille jagunemisvõimest sõltub epidermise uuenemine. Naha kõige pindmise kihi uuenemisest tuleneb omakorda nahapinna siledus ja jume. Kuigi basaalkihti jõuab hapniku vähesel määral ka basaalkihi peal olevate surnud ja sarvestunud rakkude vahelt, saadakse suurem ja olulisem osa hapnikust hoopis pärisnaha kihist ehk dermast. Viimast varustavad hapnikuga peenikeseks hargnenud veresoonekesed, mis aeglases tempos hapnikku ja muid elutegevuseks vajalikke aineid ümbritsevatesse kudedesse viivad, ning ühtlasi ka jääkaineid ära transpordivad. Derma veresoonekestest välja imendunud hapnikumolekule vajavad ka fibroblastrakud, mis toodavad naha pingsuse ja elastsuse seisukohalt olulisi kollageen- ja elastiinkiude.

Millised on hapnikupuuduse tunnused?

Eelnevat kokkuvõttes võib tõdeda, et hapniku abiga püsib meie nahk elujõuline ja nooruslik. Hapnik annab nahale võimaluse täisväärtuslikult hingata, mille tulemusel saavad rakud paremini kätte toitaineid, naha uuenemine kiireneb ja nahk vabaneb toksiinidest. 

Hapnikupuudusele viitab aga tuhm ja hallikas jume, samuti võib nahk olla katsudes kare ning selle pind võib ketendada. Kuna halveneb ka epidermise olulisima niisutaja hüaluroonhappe süntees, muutub nahk kuivemaks ning nähtavale ilmuvad kortsud.  

Kuigi hapnikupuudust seostatakse näiteks suitsetamise, stressi ja/või suurlinna õhu järjest halveneva kvaliteediga, kaasneb teatav hapnikupuudus ka naha normaalse vananemisega. Nii halvendab veresoonte seinte tihkemaks ja jäigemaks muutumine hapniku transporti ning ümbritsevatesse kudedesse jõuab lihtsalt koguseliselt vähem hapnikku.

Esimesed sammud hapnikukosmeetika suunas

Kuigi hapnikurikka kosmeetika ajalugu algas rohkem kui pool sajandit tagasi, pole hapnikuravi midagi päris uut. Lisaks hapnikule kasutatakse ilu ja tervise nimel ka hapnikust saadavat osooni (molekul O3), mille toimet uuriti põhjalikult juba 18. saj lõpul. Esimese laialdasse kasutusse jõudnud osooniaparaadi valmistas firma Siemens juba 1857. aastal.

Hapnikukosmeetika mõtteline sünnilugu viib meid aga 1960ndatesse aastatesse, mil teadlased tegid tavalise tööeksperimendi käigus olulise avastuse. Legend räägib, et ühel kenal päeval olevat üks laborihiir kogemata perfusioonilahusega täidetud purki kukkunud, kuid imekombel ellu jäänud. Nähtust vapustatuna seadsid teadlased endale eesmärgiks välja töötada selline emulsioon, mis oleks võimeline elusolendite organismis hapnikku transportima. Hoolimata sellest, kas see legend ka päriselt tõele vastab, pani avastus hapnikku transportiva aine olemasolust aluse esimeste vereasendajate väljatöötamisele. Ühtlasi oli algus tehtud ka hapnikurikka kosmeetika loomise võimalikkusele.

Kuidas hapnik kreemipurki saadakse?

Hapniku kasutamise muudab keerukaks asjaolu, et hapnik on oma olemuselt gaasiline aine, mida leidub õhus O2molekulidena. Seega on hapniku viimine kosmeetikatoodetesse algsel kujul osutunud praktiliselt võimatuks – hapniku gaasilised O2molekulid lenduvad lihtsalt ära.

Niisiis on hapniku nahka transportimiseks vaja transportereid. Algselt kandis hapnikukosmeetikas transporteri ülesannet vesinikperoksiid (H2O2), kuid paraku eraldus hapnik sellest ühendist vaba radikaalina. Vabad radikaalid on aga teatavasti väga suure reaktsioonivõimega, ja nii juhtuski, et toonases hapnikukosmeetikas asusid vabad radikaalid rakumembraane kahjustama ja tekitasid oodatud kasu asemel hoopis kahju.

Meditsiini- ja kosmeetikateaduse üha ulatuslikuma koostöö valguses ilmusid 1990ndatel uued kosmeetilised preparaadid, kus hapniku transporteri ülesanne oli antud  perflordekaliinile (PFD). Aastate jooksul on lisandunud ka hulganisti selle aine derivaate. Mikroemulsioonidel nagu perflordekaliin on suur soodumus gaasivahetuseks, nad haakuvad kergesti hapnikuga ja loovutavad seda sama lihtsalt ka nahale sattudes. Samas soodustavad need ained naha vereringet, stimuleerides sulgunud kapillaaride avanemist. Seega soodustab nahale lisahapniku andev kreem lisaks hapniku hankimist vereringe kaudu. Need olemuselt süsivesinike gruppi kuuluvad ained stimuleerivad otseselt ka kollageeni ja elastiini sünteesi nahas ning omavad lisaks põletikuvastast toimet.

Hapnikukosmeetikast ja -hooldustest üldisemalt

Hapnikuhooldustest rääkides ei saa mööda vaadata meditsiinis kasutatavast baroteraapiast ehk spetsiaalsest hapnikuravist, kus inimorganism allutatakse mõneks ajaks sajaprotsendilise ja tavalisest kõrgema rõhu all oleva hapniku toimele. Barokamber käivitab organismis keerukad biokeemilised mehhanismid, mis aktiveerib organismi imuun- ja kaitsemehhanisme ning aitab sünteesida valke ja teisi eluks vajalikke aineid. Hapnikuravi aitab vingumürgituse, botulismi, veresoontehaiguste, neeru- ja maksapuudulikkuse, ajukahjustuse ja enamiku liittraumade puhul.

Baroteraapia ei ole võõras nähtus ka Eesti suuremate haiglate juures. Alles loetud aastad tagasi said uued barokambrid nii Tartu Ülikooli kliinikum kui Regionaalhaigla. Barokambritega on seotud taaskord üks legend, mille järgi kasutasid nõukogude ajal partei keskkomitee töötajad aeg-ajalt barokambrit kui energiakapslit. Nii võib naljaga pooleks öelda, et hapniku noorendav ja energiat andev mõju ei jäänud tähelepanuta ka nõukogude argipäevas.

Kui aga tulla meditsiiniradadelt tagasi kosmeetikamaailma, võib nii hapnikukosmeetika kui ka hapnikuhooldused jagada kahte üldisesse rühma:

* tooted ja hooldusmeetodid, mis püüavad stabiliseeritud või transporteritesse peidetud hapnikumolekule sügavamale nahka viia;

* tooted ja hooldused, mis sisaldavad bioaktiivseid toimeaineid või kasutavad muid meetodeid (vereringe kiirendamine või nt keemiline koorimine, mikrolihvimine vm meetodid, mis aitavad eemaldada naha pindmist surnud naharakkudega kihti), mis parandavad muuhulgas rakuhingamist ja naha võimet hapnikku omastada.

Seega saab hapniku kasutamise efektiivsust naharakkudes tõhustada paljude ainete abil (nt vetikad, kofeiin, Q10 jpt).

Hapnik – kasulik või hoopis kahjulik toimeaine?

Hetkel käivad vaidlused selle üle, kas hapniku kasutamine spetsiaalsetes kreemides ja erinevates iluprotseduurides on ikka õigustatud. Põhimõtteliseks vaidluskohaks on osutunud küsimus, kas hapniku kontsentratsiooni tõstmine nahas on positiivne või mitte. Kriitikud leiavad, et meie organism ja nahk saavad vajaliku koguse hapnikku kopsude ja vereringe kaudu, seega osutub igasugune meetod, mis püüab organismi suurema kontsentratsiooniga hapnikku viia, ebavajalikuks ja lausa ohtlikuks. Hapniku inhalatsioon peab nende arvates jääma erakorralise meditsiini valdkonda, kus vereringe varustamine kõrge kontsentratsiooniga hapnikuga on tõesti hädavajalik.

Hapniku kasutamise vastased kahtlevad ka selles, kas hapnikukreemid suudavad praktikas nahka piisaval määral O2 molekule toimetada, nagu nad seda teoorias lubavad. Selle väite tõestamiseks viitavad kriitikud naha loomulikule füsioloogiale, mille puhul liigne hapnikukogus võib osutuda rakuensüümide jaoks toksiliseks ning kahjustab raku funktsioone. Kuna seni ei ole aga hapnikukreemide puhul selliseid kõrvalnähte ilmnenud, järeldavad kriitikud, et hapnikukogus, mis kreemide abil nahka jõuab, peab olema nii imeväike, et see pole väärt mainimistki.

Kokkuvõtteks pole ühist seisukohta hapniku kasulikkuse või kahjulikkuse suhtes välja kujunenud. Leidub arvamusi, et hapnik on ikkagi ravim, mille kasutamist ja toimet nahas ei ole veel esteetilises iluravis piisavalt uuritud. Kuid sellele argumendile on vastukaaluks üha laienev hapnikukosmeetika ja -hoolduste turg ning miljonid rahulolevad kliendid üle maailma.

Artiklis on refereeritud arsti ja kosmetoloogi Heidi Mehik-Vasari artiklit «Hapnik – tervisesüst loodusest», mis ilmus 2005. a ajakirjas Avenüü (nr 43, lk 38-40).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles