Linda Mason - stiilne ja siiras tippmeigikunstnik New Yorgist

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linda Mason
Linda Mason Foto: Daisy Mason

Kadri Tõnismann kirjutab ajakirjas IluGuru tuntud New Yorgi jumestuskunstnikust Linda Masonist, kelle klientideks on teiste seas näiteks Cameron Diaz, Uma Thurman, Brooke Shields ja Charlize Theron.

Esimest korda kohtusin Lindaga tänu õnnelikule juhusele Mark Kostabi klaverikontserdi eel Kostabi Maailmas. Linda kõnetas mind sõbraliku huviga. Ma ei tea, kui hästi või halvasti õnnestus mul tol hetkel oma imestust ja imetlust varjata, et seisan kõrvuti ühe oma iidoliga, aga õnneks laabus meie vestlus lihtsalt ja loomulikult. Kuna Linda oli hiljuti just vanaemaks saanud, kaldus teema kiirelt lastele. Tollel hetkel kõnelesidki kaks täiesti tavalist naist, kelle jaoks ei ole elus midagi tähtsamat kui lapsed, ja sellega sai kinnitatud ka meievaheline solidaarsus. Meid ühendas ka see, et me lapsed sündisid ja kasvasid üles New Yorgis, ning lisaks oleme mõlemad jumestuskunstnikud, kel on nõrkus maalida portreesid.

Meie esimese kohtumise lõpuks kutsub Linda mind oma butiiki külastama (jess!), kus me paar päeva hiljem juba oma vestlust jätkame. Mõned aastad varem olin kergekäeliselt lubanud ajakirjale IluGuru saata inspireerivaid kirjalugusid New Yorgist, aga alles nüüd, paari aasta möödudes, tundsin esimest korda vastavat inspiratsioonilainet. Linda inspireerib! Temast õhkub tundlikkust, väärikust ja ausust. Linda sarnaseid kunstnikke võiks maailmas rohkem olla, aga samas on just see unikaalsus tema puhul kõige fantastilisem. 100 protsenti originaalne ja kopeerimatu kunstnik ja visionäär, kellel on selja taga värvikas ja kõrge lennuline karjäär. Tunnistan Lindale ausalt, et see on minu esimene intervjuu. Ta ei tee sellest numbrit. Linda Mason väärib iluguru tiitlit.

Linda on oma butiigis kujundanud ja läbi mõelnud iga detaili. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud hästi organiseeritud kunstniku stuudiosse, mitte meigibutiiki. Iga asi on täpselt omal kohal, aga kogu mulje on vabastav ja loominguliselt mahlakas. Linda ise on kui orgaaniline osa enda loodud võlumaailmast. Tal on seljas pikkade varrukatega luukarva siidist vintage pluus, mille peal on põllkleit, kirjaga AGELESS. Põll on Linda enda tehtud - käekiri on äratuntav. Leti taga tegutseb Linda tütar Daisy, kelle viiekuune poeg magab õdusas hällis muretult kui väike ingel. Kogu see vaatepilt võtab mu sügavalt õhkama. Mind on embamas võrratult harmooniline keskkond. Tõeline naiste maailm koos magava väikese printsiga. Turvalisuse tunne on nii ehe, et isegi kui see on illusioon, on see nii võimas illusioon, et väärib reaalsuseks kuulutamist. Maailm ongi nii turvaline ja õdus.

Linda, millal otsustasid, et tahad olla professionaalne jumestuskunstnik?

Ma olin 28aastane, kui mõistsin, et meigikunst on see, mida kõige rohkem teha armastan. Selle arusaamani viis mind terve sündmuste ahelik. Kui olin 20aastane, pakuti mulle tööd Pariisisfirmas Lancome. Sellel ajal arvasin, et jumestaja töö on müüa meigitooteid. Ma ei osanud ette kujutadagi, millised võimalused sellel erialal tegelikult on. Siis kohtasin ühte fotograafi, kes kutsus mind moefotoseeria jaoks meiki tegema, ning mõistsin, et ma ei taha mitte midagi muud teha.

Oled teinud koostööd paljude moemaailma tähtedega. Oli see puhas õnn või valisid sa ise oma koostööpartnereid?

Ma võtsin ise kontakti inimestega, kellega tundsin, et soovin koostööd teha. Need disainerid ja fotograafid kellega alustasin, ei olnud siis veel nii kuulsad, kui nad on seda praegu.

70ndate lõpus lõin Georgio Armani esimese naisterõivaste kollektsiooni juurde meigi. Seni oli ta Itaalias tuntud meeste- mitte naisterõivaste kollektsioonidega. See kollektsioon on mul siiamaani detailideni meeles. Meik, mis ma tema jaoks tegin, oli väga teistmoodi ja palju lihtsam, kui ma seni teistele disaineritele olin teinud. Ma olin lihtsalt väga vaimustuses tema rõivastest. Ta ei andnud mulle mingeid juhtnööre. Kui sa vaatasid tema kollektsiooni, said tema ideest aru ilma sõnadeta.

Jean Paul Gaultieri esimesed kollektsioonid olid natuke raskemad, sest ta ei olnud veel oma visiooni tervikuks vorminud. Me räägime ajaperioodist 1976-1977.

Hea on koostööd teha disaineriga, kellest on tunda, et ta sind usaldab. Kui keegi usaldab sind ja sulle meeldib nende looming, siis saad sa aru, millised meigilahendused töötavad kõige paremini.

Palun räägi veidi lähemalt oma revolutsioonilisest lähenemisest meigile 70ndate lõpu moemaailmas.

Tol ajal toimusid muutused moemaailmas palju suurema kiirusega. Meik aga ei käinud moega ühte sammu. Ma teadsin, sest ma tundsin nii. Modellidele anti tasuta meigikomplekte ja nad tegid iseendale meiki. See aga ei tööta, sest disaineri loomingu kõrvale on vaja kedagi, kes oskaks seda tõlgendada nii, et meik ei võtaks rohkem tähelepanu kui rõivastus. Ja tead, modell ei saagi seda teha, see ei ole tema töö.

Aga kellega disaineritest osutus koostöö kõige suuremaks katsumuseks?

Kõige suuremaks katsumuseks oli koostöö inimestega, kel olid elus keerulised ajad. Ükskord ei olnud mul  ühe kollektsiooni esitlemise ajaks absoluutselt ühtegi ideed ning lõpuks ei saanudki rõivad valmis ja show jäi toimumata. Mul on väga tugev instinkt ja kui ma ei saa disaineriga kontakti, siis on väga, väga raske…. Ilma et ma ise vahel arugi saan, olen ma väga mõjutatud mind ümbritsevast.

Ükskord jäin ühe väga kuulsa disaineri showle hiljaks. Mul oli täpne plaan välja mõeldud, ja võimalik, et minu töö tulemuse jaoks oli see hilinemine isegi soodsam, sest mu idee oli kiire ja loov, aga disainer oli liiga närvis, et mu tööd hinnata, sest ma ilmusin kohale plaanitust hiljem.

Ma olen ka disainereid kaotanud, näiteks Thierry Mugleri. Mul ebaõnnestus üks tema show. Ma olin temaga koos mitu edukat ja õnnestunud showd teinud, aga mu edu oli mulle pähe löönud. Sel ühel showl oli pooltel tüdrukutel meik, aga pooltel polnud. Tegelikult polnud showl viga midagi, aga kuna Thierry on perfektsionist, siis see ei olnud aktsepteeritav. Ajas ei olnud küsimus, lihtsalt mu fookus ei olnud paigas.  

Mulle meeldisid väga Cynthia Rowley loodud rõivad, sest nad nägid välja nagu ise õmmeldud. Minu visioon oli, et ka meik näeb välja nagu tüdrukud oleks selle ise teinud. Modellid tulid selle ülesandega vaevu toime, sest nad olid juba meikaritega harjunud. Kuigi mina olin lõpptulemusega igati rahul, ei ole Cynthia mulle rohkem helistanud.

Sa tulid New Yorki 1983. Kolm aastat hiljem said tütre, Daisy, ja juba 1987 lõid enda make up brändi, Linda Mason Elements, Inc. Kirjelda palun oma visiooni ja seda, mis motiveeris sind oma brändi looma?

Ma tõesti ei tea, mis ma siis mõtlesin! See oli hullumaja. Vaene Daisy (naerab). Daisy, kes kuulab kogu jutuajamist leti tagant pealt, hõikab vahele: «Tol ajal tegid sa endiselt palju vabakutselist tööd ajakirjadele.» Jah, oli nii jah, ma teenisin siis palju raha. See oli tore aeg.

Minu sooviks oli luua jumestuskomplekt, mis teeks naiste valikud lihtsamaks. Märkasin, et naistel on raskusi sobiva tooni valimise ja erinevate toonide kokku sobitamisega. Nii sündis  idee luua astroloogilised jumestuskomplektid. Näiteks, kui sa soovid väljendada oma dünaamilisust, siis kasuta Jäära komplekti, aga kui sa oled unistavas meeleolus, siis vali Veevalaja komplekt. Meigikunstnik võib ühte, näiteks "skorpioni komplekti, kasutada kümne erineva naise peal ja kõik kümme näevad head välja, sest toonid sobivad omavahel. Ma panin sellesse ideesse kogu oma eelneva professionaalse kogemuse, kogu oma teadmiste ja oskuste pagasi. Kui leiduks investeerija, siis saaksin seda seeriat uuendada ja paremini pakendada - ma olen täiesti kindel, et see müüks edukalt üle maailma. Seda ideed on üritatud kopeerida, mõistmata, et selle idee taga oli sügavam tähendus.See oli minu esimene originaalidee, aga kuna mulle meeldib vaheldus ja katsetamine, ei jäänud see mu ainsaks ideeks, mille ellu viisin.

Kirjutasin terve raamatu teemal make up ja astroloogia. Ma ei ole astroloogiafanaatik, aga usun, et tõusud ja mõõnad toimivad, ja et ka meie meeleolud on sellest mõjutatud. Ma pean aktiivselt reageerima vastavalt sellele, kuidas ma end tunnen, ja mida ma tunnen. Kui mul puudub tunne, siis ma ei saa tegutseda. Vahel on ka nii, et mul puudub selge tunne, ja siis ütlen pigem «jah», kui «ei». Ja tavaliselt on ka siis tulemus rahuldav.

Tugevaid JAH! momente ei ole elus väga tihti.

Näiteks Mark Kostabiga tuttavaks saamine oli selline JAH! kogemus. Jaapani fotograaf, Tenaka tegi mulle geniaalse ettepaneku teha koos minu ja Mark Kostabiga polaroidiraamat silmapaistvatest isikutest New Yorgis ja Tokios. Mark Kostabist olin kuulnud ainult skandaalseid lugusid. Ära sa Kostabile ütle, aga hiljem tuli see fotograaf minu juurde ja küsis, kas ma olen nõus seda raamatut ilma Kostabita tegema, sest Kostabi olevat liiga tülikas. Nimelt tegi Kostabi omapoolseid autori nõudmisi ja seisis ka minu autoriõiguste eest väljas. Ja see, kas tead, on väga haruldane. Teda ei kohustanud miski seda tegema, aga ta lihtsalt on selline haruldaselt hea inimene… Ja minu vastus Tenakale oli loomulikult, et ilma Mark Kostabita ma selles projektis ei osale.

Kostabiga oli meil väga hea tööalane keemia, kuigi me vaidlesime kogu aeg vahet pidamata. Mark nõudis, et me kutsuksime Bill Clintoni pildistamisele, aga mina olin kindel, et presidendil on tähtsamatki teha. Aga Kostabil oli muidugi õigus, ja kui nüüd tagant järele mõelda, siis oli see tal geniaalne idee. Tööalane keemia on äärmiselt oluline. Ma hakkasin ka maalikunstiga tõsisemalt tegelema tänu Mark Kostabile.

Kuidas sa formuleerid oma jumestustooteid? Kas sul on oma keemik?

Ma teen oma eritellimused erinevatele tehastele ja neil on omad keemikud. 80ndatel oli keerulisem, sest siis oli väga raske leida matte värve, pea igas tootes oli pärlmutter sees. Samuti oli alguses raske leida rahuldavat kvaliteeti, aga tellijana oli mul võimalik tootmisprotsessi mõjutada. USAs on väga head tehased. See oligi üks põhjustest, miks ma USAsse tulin. Mul ei õnnestunud oma tooteideid Prantsusmaal läbi viia.

Kui sa oma makeup brändiga algust tegid, olid sa oma aja kohta ebatavaliselt ambitsioonikas?

Ma uskusin, et kuna olin meigikunstnikuna väga edukas, saadab mind alati edu. Ma nägin, kuidas inimesed, kel oli palju vähem teadmisi ja kogemusi kui minul, tegid edukalt meigibrände, ja siis ma tulingi selle mõtte peale. Mulle meeldib tööd teha. Mulle meeldib probleeme lahendada, areneda ja rohkem tegutseda, muutusi ellu viia, eksperimenteerida… 

Kui palju sa arvestad oma toodete loomise juures nende ökoloogilisusega?

Meigi puhul on naturaalsus piiratud. Ka mineraalid pole inimese nahal kasutamiseks alati kõige turvalisemad - on mineraale, mida ei soovitata nahal kasutada. Mul on tooteid, milles on sees parfüümi ja parabeene. Tehastes toimuvad muutused aeglaselt, üleöö ei ole võimalik muutust nõuda. Aga näiteks oma pressitud puudri formulat ei muudaks ma mingi hinna eest, sest see on perfektne.

Ma olin 80nndlatel üks esimesi inimesi, kes hakkas kasutama paberpakendit, aga tol ajal see veel ei müünud. Ma olen taaskasutust alati ülimalt tähtsaks pidanud. Näiteks müün ma oma «Master Piece» taaskasutatavate puudritooside seeriat. Esiteks, need on kaunid, ja sa ei ole nõus neid ära viskama. Teiseks, need näevad su peeglilaual ja käekotis  ilusad välja.

Kas kellelgi on tekkinud sinu meigitooteid kasutades allergiline reaktsioon?

Mitte kunagi! Ma olen ju ise naturaalne punapea, heleda ja tundliku nahaga, ning olen kõik tooted omal nahal ära proovinud. Erandiks on siin päikesepuuder - andsin lõpuks alla ja lisasin ka selle oma signatuurkollektsiooni, sest inimesed küsivad. Ja milleks kliente mujale saata. Loomulikult on mu päikesepuuder ehk bronzer parim.

Segan kõik jumestuskreemid valmis kohapeal, et need oleksid võimalikult värsked, ja müün neid väikestes klaasipudelites, mida saab poodi uuesti täitmiseks tagasi tuua. 

Lindast õhkub töökust ja põhjalikkust, ta võtab oma töö ja kauba kvaliteeti väga tõsiselt. Põhimõttelise ja väga põhjaliku taaskasutajana, paneb ta erilist rõhku nii oma signatuuri kvaliteedile kui originaalsusele.

Mis sind täna kõige rohkem oma töö juures köidab?

Kõige rohkem meeldib mulle vaheldus. Iga päev on erinev. Minu butiik on ka selline. Iga päev käivad siin erinevad inimesed.

Aga vahel astutakse lihtsalt sisse ja palutakse luba pildistamiseks. Ma vastan, et ainult siis, kui te midagi ostate, ja siis vaadatakse mind ammuli sui. Maailm on palju muutunud. On inimesi, kes ei mõista enam midagi ja tahavad ainult saada, saada, saada… Nad ei kujuta ette, kui palju on keegi millegi jaoks vaeva näinud, või kui palju midagi väärt on. Kui ütlen huvilisele oma maali hinna, siis tavaliselt järgneb rodu küsimusi: «Kui palju maksis lõuend? Kui palju maksis värv? Kui palju kulus aega?» (Linda naerab hetkeks) Isegi kui ma vastaksin, et 10 minutit, siis mida see tähendab? Kuidas me väärtustame seda kümmet minutit? Ma võin kümnesse minutisse panna kogu oma elu ja kogemuste pagasi.

Sama on jumestamisega. Ma jätan oma tööga mulje, et see kõik on väga lihtne. Ma ei taha, et mu õpilased lahkuksid koolituselt tundega, et see on kohutavalt raske. Aga elus ei ole kõik nii lihtne. Ühest küljest on mu töö mulle lihtne, aga teisest küljest, ka mina kahtlen vahel. Mõnikord tuleb rohkem vaeva näha, et leida õige lahendus. Kunst on kunst, pole vahet, kas maalid või teed meiki. Iga kord kui ma kedagijumestan, on see täiesti uus olukord, uus inimene, erinev meeleolu… jne.

Kas äriedus oled tänu võlgu oma strateegiatele või instinktidele?

(Naerab) Ma olen kehv ärinaine (jääb siis aga tõsiseks ja mõtlikuks). Ma arvan, et pööran nüüd strateegiale rohkem tähelepanu kui varem, aga mis strateegiaid sa ikka kasutad, kui sul pole raha oma plaanide ellu viimiseks? Teiste sõnadega, kui sul raha absoluutselt ei ole, siis su strateegia on väga piiratud. Eriti kosmeetika valdkonnas. Mu strateegia on, et mu kaup oleks värske ja uus, ja samal ajal jääda ellu ja maksta oma arved. Anda endast parim, et mu kliendid oleksid õnnelikud ja rahul, ja et nad tunneksid end poes hästi. Aga kuidas ma oma poe kaubaga täidan, see on juba teine lugu. See on nagu «catch-22» situatsioon (Ameerika kirjaniku Joseph Helleri samanimelisest novellist alguse saanud ütlus, mille eestikeelne vaste oleks «nokk kinni saba lahti» - toim). Võibolla olen ma tugevam ellujääja, kui strateegiate looja… Päris aus olles, mul on absoluutne strateegia välja mõeldud ja see ei ole läbi aastate oluliselt muutunud, aga mul ei ole kunagi olnud piisavalt raha, et seda strateegiat ellu viia ja järgmise tasemeni jõuda. Aga kui sa annad mulle 250 000 dollarit, siis sellest piisaks, et mu strateegia käivitada (naerab). Ma usun, et strateegia on oluline, aga oluline on omada paindlikku strateegiat.

Kui oluliseks pead sa põhimõtteid?

Põhimõtetega on nii, et ma pean iseendaga hästi läbi saama. Kui ma midagi kellegi kohta ütlen, pean ma olema valmis seda ütlema sellele inimesele otse silmast silma. See on äärmiselt oluline. Tunnen, kuidas ma sisemiselt kasvan, kui selliseid otsuseid endas vastu võtan. Mul on olnud minevikus juhtumeid, kus ma olen teistest nende selja taga halvasti rääkinud, aga olen sellest õppinud ja ennast parandanud.

On ettevõtteid, kes maksavad vähestele inimestele miljoneid ja annetavad suuri summasid heategevusele, aga nende endi töölised elavad vaesuse piiril. Siin on midagi väga valesti. Keegi tahtis selle aasta alguses minu firmasse suuri summasid investeerida. Nad pakkusid mulle vaid loomingulist kontrolli… Aga miks ma peaksin ainult sellega leppima? Rääkides põhimõtetest, kui tegemist on minu äriga, mille kallal olen aastaid rasket tööd ja vaeva näinud, ei piisa vaid loomingulisest kontrollist, et olla iseendaga harmoonias.

Võtab aega, et selgusele jõuda, millesse sa usud, kuidas sa tahad oma elu dirigeerida ja kuidas sa inimesi kohtled. Minu puhul on põhimõtted tähtsad, ja võibolla ma ei ole äris kuigi edukas just selle tõttu, et mu põhimõtted on mulle äärmiselt olulised. Ma loodan, et olen arenenud ja muutunud, ja et minust peetakse nüüd rohkem lugu, sest koos vanusega, loodetavasti, kaasneb ka teatud arusaamine, mida su töö ja vaev tegelikult väärt on.

Varem võtsin kõike kohutavalt isiklikult, see oli mulle suureks piduriks. Ma pidin lõpuks «ärkama» ja mõistma, et parem kui üritada inimesi muuta, on võtta neid sellistena, nagu nad on. Minu arvates on inimesed kõige olulisemad. Vähemalt minu jaoks on see nii (Linda silmad tõmbuvad uduseks). Kuidas ma seda nüüd ütlen?… Ma soovin alati, et kõik oleksid õnnelikud ja et kõik oleks hästi, aga vahel ei ole see lihtsalt võimalik ja ma pean oskama eluga leppida. 

***

Linda Mason sündis reedel, 13. septembril 1946. aastal Sunderlandis Inglismaal. Linda ema oli eksentrilise maitsega originaalne sisekujundaja, kes suutis meisterlikult imiteerida ka kuumemaid rõivamoode. Mainimisväärt on veel tõsiasi, et Linda vanavanemad pidasid kommipoodi, mis on ilmselgelt mõjutanud ka Linda meigibutiigi värviderohkust.

Linda sukeldus moemaailma Pariisis, olles esialgu modell. Samal ajal läbis ta firma Lancome jumestuskunstniku koolituse. Mõnda aega elas ja töötas Linda Beirutis Lancome’i toodete müügieksperdina, aga 70ndate aastate lõpus naasis ta Pariisi, kust temast sai Helena Rubinsteini moemaja esindusjumestuskunstnik. 

New York Times tunnustas Lindat kui meigikunstniku, kes viis pungilikud näomaalingud  kõrgmoe tasemeni. 

Linda on teinud aastatepikkust koostööd selliste kuulsate moeloojatega nagu Jean Paul Gaultier, John Galliano, Thierry Mugler, Comme des Garçons, Yohji Yamamoto, Giorgio Armani ja Issey Miyake. 

Tema klientide nimekirjas on Cameron Diaz, Uma Thurman, Brooke Shields, Charlize Theron, Joan Jett, kui mainida mõningaid väheseid.

80ndate alguses kolis Linda New Yorki, et ennast seal proovile panna. Portfooliosse lisandusid uued märkimisväärsed tööd, kaasautoriteks sellised fotograafidest superstaarid nagu Steven Meisel ja Art Kane. 1986 sündis tütar Daisy, ja aasta hiljem tõi Linda turule omanimelise meigibrändi - Linda Mason Elements, Inc. -, mida hakkasid müüma kuulsamad eliitkaubamajad.

Pärast tütre sündi hakkas Linda tõsisemalt tegelema portreede maalimisega ja teiste visuaalkunsti vormidega nagu multimeedia kollaažid ja klaasikunst. 1998 avas Linda oma poe ja kunstigalerii, The Art of Beauty By Linda Mason, mis asub Sohos Manhattanil ja on endiselt avatud.  Soovitan külastada Linda interneti lehekülge http://lindamason.com/. Te ei pea kahetsema! 

Linda on avaldanud mitu raamatut:

«Linda Mason's Sun Sign Makeovers» (1985) 

«Tanaka-Mason-Kostabi» (1992), autorite ühiste jõududega välja antud väga põnev raamat

«Makeup, The Art of Beauty» (2003, kordustrükk 2007), minu lemmik

«Teen Makeup, Looks to Match Your Every Mood» (2004)

«Eye Candy» (2008)

Kas sa oled improviseerija või plaanid kõik täpselt ette?

Olen improviseerija, kes teeb vahel ka plaane.

Inspiratsioon? 

Ma leian inspiratsiooni mind ümbritsevast, kõigest… sõltuvalt päevast ja ajast (naerab).

Lemmik raamat ja lemmik lill?

Lillian Whittingi «The World Beautiful», lilledest Inglise roosid ja lillherned.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles