Sundsöömine nagu igasugune muu sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi siduvaks vajaduseks, millega toime tulla on keeruline, kirjutab holistiline psühhoterapeut Kadi Kütt portaalis alkeemia.ee.
Sundsöömisega kimpus olev inimene on iseenda hüljanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piiri tõmbamine normaalse ja häiritud söömise vahele ei ole kerge – suur osa inimesi sööb ju mõnikord liiga palju, samuti on neid, kes pole oma välimusega rahul või neid, kes tegelevad aeg-ajalt kaalu langetamisega. Millal siis saame rääkida söömishäirest?
Kõhu ägisemiseni täissöömisest või katsest kaalus alla võtta saab häire siis, kui see hakkab kahjustama inimese füüsilist tervist või igapäevast toimetulekut. Söömishäire puhul muutub söömine elu põhisisuks ja painavaks kinnisideeks ning hakkab mõjutama inimese kõiki valikuid. Elu varjutab range kontroll, enesedistsipliin, täiusetaotlus ja rahulolematus iseendaga.
Söömishäiretega inimeste arv aina kasvab. Eesti kohta on uuringud välja toonud hirmuäratavad numbrid: söömishäirete algus on nihkunud järjest varasemaks – häire tunnuseid esineb juba 9-10-aastaste seas; üle poole 15-18-aastastest näljutavad end või teevad ekstreemselt trenni, et kehakaalu vähendada.
Niisuguse käitumise tulemused aga võivad olla väga tõsised. Lisaks äärmuslikule kõhnumisele või ülekaalule on söömishäire tulemuseks masendusmeeleolu, ärrituvus, ärevus, keskendumisraskused, seedeprobleemid, neeru- ja maksahaigused, südame rütmi häired ja lastel ka kasvu seiskumine.
Trenn ja rammus kõhutäis kordamööda
32-aastane Eeva meenutab, kuidas tema söömishäire alguse sai: «Olin 11-12-aastane. Täna arvan, et ma polnud sugugi ülekaaluline, aga ema ja vanaema arvates oleksin pidanud ilmutama rohkem iseloomu ja oma välimuse, sealhulgas kehakaalu eest suuremat hoolt kandma. Tegin iga päev trenni. Mul oli oma kindel programm, mille pidin läbi tegema ükskõik millise hinnaga.
Suur koormus tegi kõhu tühjaks. Vitsutasin suure taldrikutäie rammusat sööki ja lauast tõustes läksin joonelt jooksma või suusatama. Isegi jõulu- või sünnipäevalauast läksin otse trenni. Nii pendeldasin pidevalt näljutamise ja liigsöömise vahel.
Mõne aja pärast hakkasin sööma üksnes lahjasid toite, kuid polnud harvad juhused, kus sõin söögikordade vahel salaja ära pool kodus küpsetatud leivapätsist. Siis oli periood, mil võtsin hommikuti kroomitablette, et kaoks magusaisu. Päeval sõin tüki leiba, õhtul jälle kroomitablett.
Kilod muudkui kadusid, kuid tulemuseks oli nõrkus, peavalu, hommikuti tundsin ärevust ja koolis ei suutnud keskenduda. Kahe kuu pärast kadus menstruatsioon. Aga sõbrannad kiitsid mu välimust ja mina pingutasin edasi. Kuna toidud olid tehtud suhkruasendajaga, siis panin põntsu oma maksale ja nägemine muutus kehvaks. Lõpuks tabas mind südamelihase põletik, millega jõudsin ka arsti juurde. Söömishäire diagnoosi mulle tookord ei pandud.»
Nagu näha Eeva näitest, võivad söömishäire tulemused olla vägagi tõsised. Mida ette võtta? Spetsialistide poolt antud juhistes soovitatakse söögipäeviku pidamist, kalorite arvestamist, suhkrust hoidumist, endale tegevuse otsimist ja sportimist. Söömishäirete kompleksse ravi eesmärgiks on söömiskäitumise ja kaalu normaliseerimine, kehaliste vaevuste ravimine ja psüühiliste sümptomite leevendamine.
Sundsöömine kui põgenemine iseenda eest
Lõpeta enda muutmine ja ole sina ise! Unusta lõputud dieedid, kalorite arvestamine ja teiste nõuanded. Selle asemel saa tuttavaks iseendaga, oma tõelise sügava olemusega ja enda vajadustega. Teadvusta end igal hetkel!
Uuringud on näidanud, et söömishäiretega inimeste elus on sageli enne haigusnähtude väljakujunemist olnud keerulisi ja haigettegevaid sündmusi – elukohavahetus, abielulahutus, lähedase raske haigestumine või surm, vägivald vms. Iga selline sündmus võib olla psüühikale raske koorem. Kui me seda ei märka ja selle lahendamisega ei tegele, jääb valu meie sisse. Ja valu «raviks» kasutame söömist.
Kuid alati ei pruugi tõukeks olla konkreetne sündmus. Eeva arvab, et teda ajendas end näljutama eelkõige suur täiusetaotlus ja tähelepanuvajadus. Ta tahtis kangesti kõigile, eelkõige emale, meeldida ja unustas nii iseenda kui oma vajadused.
Teadvusta end igal hetkel
Mis oleks, kui vabaneksid söömissõltuvusest? Elaksid paremini, oleksid rahulolevam ja õnnelikum, tervis oleks korras, sul oleks rohkem energiat ja jaksaksid rohkem teha. Oled ju seda väärt? Millest siis alustada? Ikka kõige olulisemast – enese teadvustamisest.
Sirutame käe söögipala poole sageli ka siis, kui kõht pole üldse tühi. Põhjuseks on sees näriv uss – rahulolematus, ärritus, tühjus, üksildus vms. Ja sügavamale minnes leiame eest hirmu, et meid võidakse hüljata või ei armastata piisavalt või me polegi armastust väärt.
Eeva tõdeb kurvalt: «Ma ei mäleta, et ema oleks mind kallistanud. Ma ei mäleta, et ta oleks mulle öelnud, et armastab mind. Toit oli küll laual ja toad puhtad, kuid kõige selle kõrval polnud emal aega või tahtmist mind süles hoida. Eks tol ajal oligi valdav mõtteviis – õige naine on hea perenaine. Soojusest ja helluse vajadusest ei räägitud. Usun, et turvaliselt ma end tol ajal küll ei tundnud. Et «tasemel olla», tuupisin koolis hullult ja püüdsin igal alal olla ülitubli.»
Turvatunde ja sisemise tühjuse täitmiseks sobib aga hästi rammus amps. Kui sel samal hetkel, mil käsi sirutub koogi järele, peatud hetkeks, oled tõeliselt kohal ja pöörad tähelepanu iseenda sisse, siis suudad vahet teha, kas oled näljane või hoopis väsinud, kas tahad süüa või hoopis kallistada ja sülle pugeda. Võib ehk olla, et sa ei tahagi küpsist, vaid tunnet, et sul on lubatud tunda end hästi, et sa oled naudingut väärt?
Oluline on kuulata oma keha. Just keha ütleb, kas koged hetkel nälga või on kõht täis; keha kuulates märkad vahet mõnusal söögijärgsel rahulolul, mil keha lööb nurru, ja kurguni täis oleku tundel, mis vajutab su vastu maad.
Kui sa ei kuula oma keha on kõik sundsöömise lõpetamise katsed läbikukkumisele määratud. Jah, selline enese teadvustamine pole lihtne. Esiteks saad sa teadlikuks asjaoludest, mis võivad haiget teha ja meenutada midagi, mida sugugi mäletada ei taha. Teiseks vajab niisugune igal hetkel iseendas kohal olemine igapäevast harjutamist, enesedistsipliini.
Uuri ja väljenda oma tundeid
Kui me oma tundeid ei teadvusta, vaid tõrjume neid ja püüame nad kuskile sügavale enda sisse peita, siis hakkavad tunded me elu juhtima – hirm tõmbab ligi hirmutajaid, viha kutsub esile vihapurskeid. Negatiivne tunne pole mitte halvaks uudiseks, vaid väga selgeks hetkeks, mis näitab meile, millistes kohtades hoiame end tagasi.
Need hetked õpetavad meid kokkuvarisemise ja taandumise asemel elavnema ning tähelepanelik olema. Need on kui sõnumitoojad, mis selgitavad meile hirmuäratava täpsusega, kuhu oleme takerdunud. Selline olevikuhetk on parim õpetaja, olles õnneks alati meiega.
Millist tunnet sa tunda ei taha? Mida püüad söömisega tuimestada? Psühhoteraapias on võimalik peidetud tunnetele jälile saada. Kui uurime mis tahes üles kerkivat tunnet uudishimulikult ja leebelt, siis tunne rahuneb ja lahustub.
Lubades endal tunda ükskõik, mida, isegi kurbust, juhtub midagi muud, kui sa arvasid. Kui sa end maha ei jäta, siis elad teistsugust elu. Niisugust, millega kaasneb haavatavus ja õrnus ja haprus ja senine elumaastik muutub – see muutub haljendavaks, avaramaks, hingematvalt kauniks.
Kui lõpetad võitlemise, leiad täiusliku iseenda
Ära klammerdu järjekordse uue dieedi või treeningkava külge! Ära materda ega süüdista end, sest ka see on põgenemine. Uuri oma söögiga seotud mõtteid ja uskumusi, õpi end igal hetkel tähele panema, ole valmis tegelema ka ebamugavate teemade ja vanade valudega iseenda sees.
Kui vaja, otsi abi – pöördu psühholoogi või terapeudi poole. Ja ühel päeval märkad rõõmuga, et sa ei vaja toitu selleks, et end armastatuna ja väärtuslikuna tunda. Sa õpid end usaldama. Sa õpid märkama, et ümberringi on piisavalt tähelepanu ja armastust ka sinu jaoks. Siis ei pea sa end rangete reeglitega piirama ega punkte kokku arvutama. Sa ei pea end muutma, sest sa oled täiuslik.
Kuidas Eeva end täna tunneb? «Noh, ega ma modellikaalus küll ei ole!» naerab noor naine iseenda üle. «Söök ja kõik sellega seonduv on praegugi mu elus tähtsal kohal – mulle meeldib süüa teha ja uusi retsepte katsetada. Aga ma ei tunne süüd, kui määrin paksu korra võid värskele leivakäärule või kui on isu koogi järele. Mind aitab kõige rohkem see, et tegelen endaga, teen mõõdukalt trenni ja aeg-ajalt osalen enesearengu koolitustel või käin psühhoterapeudi jutul. Usun, et naudin täna elu ja olen hoopis õnnelikum.»