Lugeja küsib: mida teha, kui kolmeaastane laps venda hammustab või end keset tänavat poriloiku pikali viskab?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ave Orgulas
lastepsühholoog
Ave Orgulas lastepsühholoog Foto: Erakogu

Murelik Tarbija24 lugeja tundis huvi, mida peale hakata venda hammustava ja poriloiku viskuva kolmeaastasega.

Vastab lastepsühholoog Ave Orgulas.

Kui kolmeaastane laps oma venda hammustab, on esmalt vaja lohutada haiget saanud last ja seejärel anda hammustajale teada, et täiskasvanu ei luba sellist käitumist. Vestluses tuleb rõhutada lapse ebasobilikku käitumist, mitte öelda, et «sa oled paha laps».

Nii kogeb laps just seda, mis on täiskasvanu soov – et ta käitus valesti. Hammustamine ei ole eesmärk omaette, see on põhjustatud mingist olukorrast, milles laps end abitult tunneb. Kui mõlema lapsega on tegeletud, siis võiksite mõne aja möödudes koos maha istuda ja arutada, miks selline olukord tekkis ja mida edaspidi teisiti teha.

Jonnieas olevad lapsed ei vali enamasti vahendeid, kuidas soovitud eesmärgile lähemale jõuda. Karjumine, enda «makaroniks» tegemine, füüsilise jõu kasutamine on selles vanuses tavalised.

Täiskasvanu ei peaks lapse jonniga kaasa minema. Sellises olukorras täiskasvanu kükitab lapse juurde ja räägib, milliseid mõtteid ja tundeid lapse käitumine temas tekitab. Probleem on ju lapsel ja ta vajab täiskasvanult abi, kuidas sellega toime tulla.

Arutelu võiks olla umbes selline: «Ma saan aru, et oled pahane, ja mul on sinust tõesti kahju, sest nüüd on su riided veel märjad ka. Peaksime kiiresti kusagile sooja minema. Tahad ise koju joosta või vajad abi – tahad, võtan su sülle?»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles