Iga viies naine Euroopas on kogenud vägivalda

Foto: SCANPIX

Pühapäev, 25. november on naistevastase vägivalla päev. Seoses sellega toimus täna Riigikogus sotsiaalkomisjoni avalik istung vägivallaohvrite abistamise ja naiste varjupaikade teemal.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua naistevastase vägivalla vastase töörühma juht ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse liige Eha Reitelmann tutvustas naistevastase vägivalla olukorda Euroopas, öeldes, et iga viies naine on elu jooksul kogenud vägivalda. Peamiseks vägivalla vormiks on lähisuhtevägivald.

ÜRO sätestas juba 1993. aastal, et naised ning lapsed vajavad maksimaalselt spetsialiseeritud abi, üldistest teenustest ei piisa. Selles vaimus hakati ka Eestis naistevarjupaiku rajama.

Reitelmanni sõnul on Eestis suhteliselt hästi arenenud abiteenused: riiklik ohvriabiteenus toimib alates 2005. aastast ja kohalikud omavalitsused pakuvad ka omalt poolt tugiteenuseid. Ometi ei vasta need alati naiste vajadustele ning varjupaigad ongi loodud selleks, et seda lünka täita.

Alates 2002. aastast on Eestis kodanikualgatuse korras loodud kümme naiste varjupaika. Emadele ja lastele mõeldud varjupaigad eksisteerisid juba varem, kuid enne polnud sellist varjupaika, kust ilma lasteta naised oleks saanud abi otsida.

Reitelmann rääkis pisut täpsemalt ka olukorrast naiste varjupaikades. Tema sõnul pole varjupaikade asukoht avalik ning esmane kontakt abivajajaga toimub telefoni teel. Sageli kardavad naised, et nende andmed võivad kuskile levida, emade suurimaks mureks on see, et lastekaitse võib lapsed ära võtta.

Varjupaik pakub naisele võimalust turvalises keskkonnast rahuneda ja välja puhata, samuti pakutakse vajadusel ka juriidilist abi ning abi ametiasutustega suhtlemisel. Reitelmann sõnas, et kõik naised ei otsigi ööbimiskohta, vaid vajavad lihtsalt nõustamist: nad soovivad rääkida, arutada oma olukorda inimestega, kes on teemaga kursis, tunnevad seadusi ja mõistavad neid. Kahjuks aga ei tea kõik naised, ja sageli ka ametiasutuste esindajad, et selline teenus üldse olemas on.

Arvuliselt pöördus varjupaikade poole 2011. aastal 1180 naist, neist kõige rohkem Tallinnas. Esikohal vägivallatsemise edetabelis oli vaimne vägivald, mis Eestis ei ole karistatav.

Naised ei soovi varjupaikadesse pikaks ajaks jääda, peamiseks eesmärgiks on kiiresti koju tagasi minna, kuid on ka erandeid.

Mis on hetkel varjupaikade suurimaks probleemiks? Reitelmanni sõnul pole varjupaikadel teenuste pakkumiseks piisavalt ressursse. Rahastamine on projektipõhine ja seetõttu ebastabiilne. Varjupaikadel puudub kindlustunne ning see omakorda mõjutab ka teenuste kvaliteeti.

Rahastamisprobleemidest tulenevalt pole igasse maakonda veel naiste varjupaika rajatud. Eesti Naisteühenduste Ümarlaua seisukoht on, et varjupaikasid tuleks rahastada läbi riigieelarve.

Lisaks Reitelmannile tutvustasid naistevastase vägivallaga seotud probleeme Tartu, Järva ja Võru naiste varjupaiga psühhoterapeut Kait Sinisalu, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido ja sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Helen Sööl.