Eesti teadlased avastasid biomolekuli, mis võimaldab varakult jälile saada võimalikule rasedustüsistusele, mis raskemail juhtudel ohustab nii ema kui tulevase lapse elu.
Kuidas platsenta geenid emaüsas last programmeerivad?
14. november 2012, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raseduse keskpaigas võib naise vererõhk tõusta, tekkida tursed ja häired neerude töös, seda seisundit nimetatakse preeklampsiaks, kirjutab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator. Raskematel juhtudel võib sellega kaasneda neeru- ja hingamispuudulikkus, mis võib viia krampide ja isegi koomani. Lootele on seisund ohtlik, sest tekib arengut takistav hapnikupuudus.
Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi inimese molekulaargeneetika töörühma ja ülikooli naistekliiniku teadlased leidsid uudse biomarkeri, mida on võimalik vereproovist määrata. See biomarker STC1 – hormoon stanniokaltsiin 1 - on seotud neerude ja luude ainevahetusega. Tartus rasedatelt naistelt võetud seerumi analüüsid näitasid, et selle hormooni tase oli oluliselt kõrgem neil, kellel tekkis preeklampsia ning kelle lapsed tulid ilmale normist väiksemana.
Platsenta on loote kest, mille kaudu loode on seotud ema organismiga. Emalt saadud toiteaineid jõuavad platsenta vahendusel lapsele. Platsenta geenid on nagu lootegi geenid – pooled pärit emalt ja pooled isalt.
Uuringut juhtinud Tartu Ülikooli inimese molekulaargeneetika professor Maris Laan ütles, et maailmas polnud seni uuritud, kuidas platsenta geenide aktiivsus muutub 5ndast kuni 18nda raseduse nädalani. Vähe on teada, kuidas kõrvalekalded normaalsest platsenta geenide aktiivsuse dünaamikast mõjutavat loodet ja raseduse kulgu. Kokku leiti Tartu teadlaste uuringu käigus 154 geeni, mille aktiivsus raseduse 5.-18. nädala vahel muutus.
«Rasedus jagatakse kolme ossa, trimestriteks. Kui esimesel trimestril arenevad lootel kõik suured ja olulisemad organid – kaks kätt, kaks jalga, pea, kaks neeru, siis teisel trimestril on tähelepanu detailsete organstruktuuride väljakujunemisel,» ütles Laan.
«Meid huvitas, kas ja kuidas platsentas toodetavad valgud mõjutavad loote arengut ja raseduse kulgu,» lisas ta.
Laane sõnul püstitasid nad hüpoteesi, et grupp geene, mis on aktiivsed raseduse keskel, peaks olema raseduse lõpus vähem aktiivsed. Kui seda aga mingil põhjusel ei juhtu, siis on oht, et tekivad tüsistused – preeklampsia, rasedusaegne diabeet või jääb loote kasv normist väiksemaks.
Üllatuslikult tuli välja, et geenid, mis on aktiivsed raseduse keskel, mängivad ka olulist rolli täiskasvanueas mitmesuguste haiguste tekkes – näiteks skeleti arenguhäirete ja neeruhaiguste puhul. Laane sõnul kinnitab see hiljutist ideed, et platsenta programmeerib oma geenide abil arenevat organismi just nagu programmeerija kirjutab arvutile koodi.
Üks huvitavamaid vaadeldud geene on STC1, mis toodab valku stanniokaltsiin 1, seda on võimalik raseda vereseerumist mõõta. Loomkatsetes ja inimese genoomi uuringutes on selgunud, et sel valgul on oluline roll nii neerude töö kui ka luude arengu regulatsioonis. Kui platsentas on see geen ülevõimendunud, siis tekivad lapsel kasvuhäired. Avastatud biomarker võimaldab komplikatsioonide teket ennustada, kuid mida saab teha, et ema ja lapse tervis ei satuks ohtu?
«Võimalik on ema vererõhku ravimitega normi piires hoida ja püüda loote verevarustust parandada, et kasvuhäireid ära hoida,» ütles Laan.
Järgmise sammuna ongi kavas Tartu ülikooli naistekliinikus uurida avastatud biomolekuli võimalikku rakendatavust reproduktiivmeditsiinis.
Artikkel ilmus ajakirjas PLoS ONE.