Psühhoterapeudid kuulevad viimasel ajal patsientidelt tihti, et inimesed on oma eludest justkui võõrandunud, nad pole võimelised elu täiel rinnal kogema – ollakse nagu kummitused, hõljudes väljaspool elu. Mis neid takistab?
Kas nutitelefon on su elu varastamas?
13. november 2012, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval on tehnikast saanud inimmõistuse võimas pikendus. Tehnika jäädvustab elu, kuid samal ajal hoiab meid elust eemale. Tehnika hoiab elu turvalises paigas, ent samas keelab meil seda elamast, kirjutab Psychology Today.
Kas olete näiteks lasteaialaste esinemistel täheldanud, et pooled vanematest elavad seda kogemust läbi elektroonika abil? Nad üritavad piltide ja filmide abil püüda oma laste tantsimist, jäädes samal ajal sellest ise ilma. Nad lindistavad seda kogemust, et see neil olemas oleks, et nad seda omaksid nagu mõnd eset. Ja lõpuks neil ongi täpselt see: ese, milles puudub tunne, et nad nägid oma last tantsimas.
Kuidas me saame tunda, et oleme osa oma elust, kui me tegelikult ei ela hetkes? Et oma elus end kohalolevana tunda, peame ise välja ilmuma. Kui lindistame elu erinevate seadmete abil, on meil lõpuks vaid palju salvestusi. Meil on 16 gigabaiti salvestatud mälestusi, kuid mitte ühtegi tõelist ja emotsionaalset mälestust.
Elu salvestamise taustal on seisab üks emotsioon: hirm. Me kardame, et kui me elu ei jäädvusta, siis me võime selle kaotada. Kardame, et meie kogemused lõppevad. See on tegelikult irooniline – üritades oma elu päästa, teeme suurima ohverduse: eemaldame end oma elust. Selleks, et tunda end elu osana, peame olema valmis elul minna laskma, et ta saaks uuesti meie juurde tulla. Kahjuks pole enamik inimesi valmis seda tegema. Nad eelistavad elu salvestada, seda justkui külmutada kindlasse hetke.
On selge, et elektroonilised vidinad on muutmas seda, kuidas me elu kogeme. Vanemad varjuvad kaamerate ja fotoaparaatide taha ning seetõttu on neil vahetu suhe oma seadme, mitte aga lapsega. Mis neile siis jääb? Mälestus sellest, kuidas nad oma last filmisid? Ka see kaob.
Tunneme, et oleme ühendust kaotamas oma kogemustega ning tehnika on lahkesti nõus seda tühimikku täitma. Mis saaks siis, kui võtaksime ohjad enda kätte ja taaslooksime selle ühenduse? Selle asemel, et lapse esinemine nutitelefoni lõputusse mällu salvestada, peaksime ehk ise 100 protsenti esinemisel kohal olema ja oma otsest tähelepanu jagama. Mõelge vaid, kuivõrd mõttekaks muutuks elu, kui selle asemel, et seda jäädvustada, lubaksime endale seda elada just nüüd ja praegu.