«Lihtsalt ei viitsi ja raha ka pole. Pealegi ei anna see abielu mulle midagi juurde. Ümberringi näen, kuidas paljud tuttavad lahutavad. Isegi naljakas oleks, kui pärast 13 aastat kooselu nüüd äkki mõisa kinni paneksime ja uhked pulmad teeksime,» ütles Janika (36), kaksikute ema.
Kolme poja ema Anu (45) vormistas oma abielu nii ilmalikult kui ka kiriklikult pärast 14 aastat ühist elu Tiiduga 2008. aasta suvel. «Jõululaupäeval Jaani kirikust tulles vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et nüüd on õige aeg. Tundsime mõlemad, et selle inimesega tahan elada, kuni surm meid lahutab,» lausus naine.
Kvaliteet ja kohusetunne
Perekeskuse Sina ja Mina e-nõustaja ning perenõustaja Auli Kõnnussaar ütleb, et kõige olulisem on kooselus valitsev õhkkond. Laste arengule, käitumisele ja heaolule ning täiskasvanute elukvaliteedile avaldab mõju lähisuhete kvaliteet.
Pere tunneb end hästi, kui suhtlemine toimub avatult ja üksteist kuulates. Iga inimene vajab lisaks füüsilisele turvalisusele ka emotsionaalset turvalisust, mis tähendab, et tema mõtted, tunded ja vajadused on teise poolt aktsepteeritud.
«Vesteldes noortega olen kuulnud, et nad ei pea vajalikuks abielluda, sest kardavad, et võib korduda see, mida nähti lapsena oma kodus – abielu, kus vanemad elasid kohusetundest laste pärast koos, aga suhtest oli kadunud lähedus ja hoolimine. Seetõttu loodavad noored, et vabas kooselus, kus puudub ametlik side ja kohustus, jääb pikemalt püsima rõõm teineteisega koosolemisest,» räägib nõustaja.
«Loodetakse vältida emotsionaalselt kurnavat suhet, milles on tõrjumist, hinnanguid, valu ja üksindust. Kardetakse, et ametlik sidumine võib suhtest kaotada värskuse ja muuta inimesed liiga mugavaks,» lisab ta.
Paarisuhte kvaliteedi puhul on määrav osa partnerite pühendumisel. Pühendumine tähendab soovi oma suhet teise inimesega hoida või paremaks muuta. Tähtis on ka reaalne ja teadlik tegutsemine selle nimel. Pühendumist tuleb pidevalt luua ja hoida, sest vastasel korral see lihtsalt kaob ja alles jääb vaid kohustus.
Kõnnussaare sõnul on ka kohusetunne oluline, sest see hoiab suhte stabiilsena ajal, kui pühendumise määr võib väheneda. Kohusetunne mõjub suhtele stabiliseerivalt, pühendumine annab sellele mõtte.
«Kohusetunne ilma pühendumiseta võib muutuda lämmatavaks, mis on ka see, mida paljud tänapäeva noored kardavad. Seega võib öelda, et nad ei karda mitte pühendumist, vaid selle kaotamist. Teadlikkus aitab pühenduda ja seda saab õppida,» tõdeb nõustaja
Tähtsaim sõna «jah»
Üle 35 aasta abielu ja lahutustega seonduvat uurinud USA psühholoogi John M. Gottmani sõnul näitavad kõik tema pikaajalised uuringud kokkuvõttes seda, et kõige olulisem sõna paarisuhtes on «jah».
Ta ütleb, et kestvates paarisuhetes on loomulik oma partneri jaatamine: «Jaa, see on hea mõte. Jaa, teeme nii, kui sa seda oluliseks pead. Jaa, ma arvan, et me võime seda teha.»
Kui partnerid väljendavad teineteisele oma pühendumist ja kinnitavad mitmesugusel viisil teineteisele, et neil on suhtega pikaajalised plaanid, annab see jõudu, et elada üle langused, mis igas paarisuhtes aja jooksul paratamatult ette tulevad.
Paljud paarid kurdavad, et suhte arenedes suheldakse omavahel aina vähem ning mingil hetkel märgatakse, et ainukesed jututeemad on seotud argipäevaste toimetuste ja kohustustega. Kõnnussaare sõnul on põhjus selles, et kui inimesed on juba vastastikuses sõltuvuses (emotsionaalses, rahalises, juriidilises jne), siis muututakse tundlikuks teemade suhtes, mis võivad teist ärritada. Hakatakse teatud teemasid instinktiivselt vältima ja nii muutubki suhe suletumaks.
Mida vähem on peres tabuteemasid, seda avatum ja tervem on suhe. Mida vähem räägitakse oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest, seda rohkem hakatakse puuduvat infot oletama ning ette kujutama. Kui tegelik info ei liigu, siis hakkab kasvama pinge ning sealt edasi saavad võimust neli ohumärki: kriitika, kaitse, tõrjumine ja põlgus.
Avatusest sõltub ka see, kas partnerid saavad siiralt rääkida oma ootustest ja hirmudest seoses vabaabielu või abieluga. Elukaaslased ei ole tihti abielu teemal kuigi põhjalikult rääkinud. Partnerid arvavad teadvat, mida teine mõtleb. On juhtumeid, kus lihtsalt kardetakse teha abieluettepanekut, kuna pole teada, kuidas teine reageerib.
«Tähtis pole ainult see, kas partner tahab abielluda või mitte. Tähtsad on põhjused, sest nendest sõltub, kas partnerid sobivad oma ootustelt või mitte. Kindlasti suurendab turvalisust ja selgust, kui mõlemad partnerid otsustavad pühendumise märgiks abielluda,» hindab Kõnnussaar.
Lapsed vajavad vastutajaid
Laste turvaliseks kasvamiseks on kõige olulisem, et vanemad jätkaksid paarisuhtele ja teineteisele – olgu nad abielus või mitte – pühendumist ka pärast laste sündi. Väikesed lapsed vajavad palju tähelepanu ja hoolt, kuid nad vajavad kõige enam õnnelikke vanemaid, kes loovad armastava ja sooja koduse õhkkonna.
Kui paarisuhtest kaob pühendumine ning jäävad vaid kohustused, siis kiputakse keskenduma liigselt tööle, hobidele, tülitsemisele või lastele, mis kõik kahjustavad laste kasvamiseks olulist õhkkonda.
Kokkuvõttes ütleb paarisuhteid nõustav Kõnnussaar, et ainult abiellumine ei muuda ühtegi suhet paremaks ega halvemaks. Suhtekvaliteeti mõjutavad põhjused, miks abiellutakse või ei abielluta ning kas nendest teemadest saab rääkida.
«Abiellumine on kindlasti üks rituaal, mis annab võimaluse väljendada oma pühendumist teineteisele. Teadlik pühendumine ja selle pidev väljendamine läbi väikeste ja suurte armastavate tegude annab jõudu ja usaldust, et läbida igas paarisuhtes ette tulevaid keerulisi aegu. Pühenduda on võimalik ka ilma abiellumiseta, kuid abielluda ei ole mõtet ilma pühendumiseta,» märgib ta.
Kooselus rõõmu hoidmiseks
• Hoolitsen oma vajaduste eest ehk täidan oma tassi.
• Räägin oma abikaasaga/elukaaslasega regulaarselt sellest, mis on mulle tähtis ja mida ma vajan ning kuidas ma ennast meie suhtes tunnen, ja ei karda puudutada ka emotsionaalselt keerulisi teemasid.
• Toetan abikaasat/elukaaslast tema vajaduste rahuldamisel.
• Küsin, kuidas tema ennast tunneb ja mis on talle tähtis.
• Hoolitseme oma abielu/suhte eest koos.
• Teeme koos oma suhtes muudatusi, nii et mõlemal oleks hea.
Allikas: psühholoogid