«Aeg parandab kõik haavad», «Anna endale aega», «Ega aega turult osta saa», «Meil kõigil on aega ainult 24 tundi ööpäevas». Need on vaid mõned kiired näited ütlustest, mida me igapäevaselt aja kohta kasutame. Aeg on justkui midagi, mida võiks objektiivselt ja faktiliselt hinnata ja mille olemasolus ei kahtle ükski terve mõistusega inimene, kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis Sisekosmos. Mis aga juhtub, kui aega natukene lähemalt uurima hakata?
Aeg ei ole ressurss nagu raha
Mõnikord suhtuvad inimesed aega sarnaselt rahale. Me ju kasutame väljendeid nagu: «Ära raiska aega või ära raiska raha; säästa oma aega või säästa oma raha; kasuta oma aega otstarbekalt või kasuta raha otstarbekalt». Need ütlused viitavad asjaolule, nagu aeg oleks rahale sarnane ressurss, mis on meie kõikide jaoks olemas, ning meie enda valik on see, kuidas me selle ressursi ära kasutame. Kuid kas ikka on nii?
Kujuta ette, et on täna õhtu kell 23.59 ja sinu ees laual on 24 eurot. Selle hetke seisuga on sul kahte ressurssi, aega ning raha, järgmise päeva ulatuses võrdselt - 24 ühikut. Sul on 24 ühikut aega, et midagi sellega ette võtta, ja sul on 24 ühikut raha, et sellega midagi ette võtta. Sinu enda valik on, kas sa võtad midagi nende ressurssidega ette või mitte. Ja just siit tulenebki kõige suurem erinevus aja kui ressursi ning raha kui ressursi vahel. Kui täna õhtul kell 00.00 öeldakse «Start» ja sa ei osta selle 24 eurot eest järgmise ööpäeva jooksul mitte midagi, on sul järgmise päeva õhtul kell 23.59 ikka veel needsamad 24 eurot sinu ees laual. Kuid kas sama kehtib ka sulle antud 24 tunni osas? Ei, sest ükskõik, kas sa «kulutasid» need 24 tundi ära sinu jaoks kasulikult, või «viskasid» need lihtsalt minema, on need 24 tundi sinu jaoks jäädavalt kadunud.
Siit algabki aja müsteerium. Müsteerium, mis samal ajal pakub meile nii palju võimalusi ja elevust, kui ka stressi ning muresid. Aeg on täielikult meie kontrolli alt väljas. See lihtsalt «läheb». Kui veelgi täpsemalt vaadata, siis aeg ei lähe kuhugi, vaid aeg tekib meie pähe tajutava maailma liikumise tulemusena. Kella osuti liigub, mistõttu saame aru, et aeg on edasi läinud. Me vananeme, mistõttu saame aru, et aeg on edasi läinud. Puud lähevad roheliseks, ja siis jälle raagu, mille kaudu saame aru, et aeg on edasi läinud. Ükskõik, mida sa enda ümber ei vaatleks, on see pidevas muutumises, mis loob meile tunnetuse, nagu aeg läheks, mis tekitab meile omakorda tunde, et peame kogu aeg kuhugi kiirustama ja midagi ära tegema, sest aeg saaks justkui otsa.
Kas aeg on üldse olemas?
Kujuta ette uuesti olukorda, et on õhtu, kell on 23.59 ja sinu ees on 24 eurot. Sa oled ruumis, kus ei ole ühtegi akent ega ka kella. Kuna tegemist on mõtteharjutusega, siis kujuta ette, et sul ei lähe ka aja möödudes kõht tühjaks, ei teki janu ning pissihäda (mis on ilmselged märgid meie jaoks aja kulgemisest). Nüüd istud sa seal akendeta ja kellata ruumis, ning lihtsalt oled. Oma eelneva elu kogemusele ja mälule tuginedes võid sa aimata, kui palju «aega» on mööda läinud, kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks see läheb. Sinu jaoks muutub aeg ähmasemaks, sest sinu ümber ei ole tegureid, mille kaudu aja kulgu hinnata. Subjektiivselt ja kogemuslikult võttes on sul ju ainult üks hetk, milles sa kogu aeg istud. Kui sa hakkad mõtlema, et kui palju nüüd aega on mööda läinud, võid sa jällegi mälule ja kogemusele tuginedes püüda seda hinnata, kuid puht empiiriliselt võttes kaob aeg ära.
Kui see kõik tundub sinu jaoks liiga jabur, siis ära mine nii äärmuslikuks, vaid proovi seda lihtsate vahenditega just praegu. Tihti kasutame väljendit «Ma teen seda 5 minuti pärast». Ütlegi endale praegu, et ma teen endale 5 minuti pärast tassi teed või kohvi. Ja nüüd jälgi, kuidas see 5 minutit kätte jõuab.
Esiteks, et sa üldse suudaksid seda teha, vajad sa kella. Ilma kellata võid sa kuni 2 minutiga eksida. Katsed näitavad, et inimesed, istudes lihtsalt koha peal, ning oodates 5 minuti möödumist, eksivad +/- 2 minutit. Mõned tõusevad juba pärast 3 minutit püsti, mõned aga alles 7 minuti möödudes.
Kuigi see näitab taaskord, et me vajame igal juhul kella (või mõnda muud ajamõõtmise vahendit) tagamaks meile ajaline tunnetus, on veelgi olulisem teadvustada, kuidas see oodatud hetk 5 minuti pärast kätte jõuab. See ei jõua ju mitte kusagilt niimoodi «kätte», vaid me istume kogu aeg ühes ja samas hetkes, piidleme aeg-ajalt kella, et veenduda, kas 5 minutit on täis või mitte. Kui kella suur seier on sihverplaadil 5 kriipsu võrra edasi nihkunud, ütlemegi endale: «Voila! Aeg on täis». Kuid empiiriliselt ei ole meie enda jaoks selle 5 minutiga ju mitte midagi muutunud. Me istume ikka veel ühes ja samas hetkes. Praeguses hetkes. Vaid kella seier on natukene edasi liikunud.
Eksisteerib ainult praegune hetk. Mitte ühtegi teist hetke ei ole olemas, ükskõik, kas me vaatleme enda elu 5 minuti või 5 aasta raamistikus. Empiiriliselt võttes jõuab «hetk» 5 minuti pärast kätte täpselt samamoodi («istudes» kogu aeg ühes hetkes) nagu ka hetk 5 aasta pärast. Ainuke erinevus on selles, et keegi ei suuda istuda lihtsalt 5 aastat ühe koha peal, sest ta sureb enne nälga või ta viiakse ära hullumajja. Kuid tähtis ei olegi, kas keegi suudab selle 5 aastase eksperimendi läbi viia või mitte, olulisem on mõista, kuidas ajamehhanism töötab, mis omakorda aitab meil elu elada hetkes, kus see päriselt aset leiab.
Aga kuhu jäävad siis minevik ja tulevik?
Selge mõistus võib kogu selle jutu peale nüüd streikida, sest mitte keegi ei saa ju eitada minevikus toimunud, ja tulevikus aset leidvaid sündmusi. See on ju fakt, et eile oli olemas (me ju tegime eile midagi), ja ka homme on olemas (sest me teeme ka homme midagi).
Jah, minevik ja tulevik on olemas, kuid need ei ole kuidagi seotud ajaga. Minevik ja tulevik on ainult mõtted millestki, mis on olnud ja mis võib tulla. Minevikuga «tegelemiseks» kasutame oma mälu, ja tulevikuga «tegelemiseks» kasutame ettekujutlust. Et seda paremini mõista, vaata palun SIIT pilti, kus sa näed ajatelge, mis meie tavaarusaamise kohaselt liigub vasakult paremale, ehk siis minevikust tulevikku. Telje keskel on praegune hetk, millest tahapoole jäävad sündmused, mis on olnud (minevik), ja ettepoole jäävad sündmused, mis alles tulevad (tulevik).
Selle joonise kaudu räägin ma justkui iseendale vastu, sest tundub, et aeg koos selles eksisteeriva mineviku ja tulevikuga on ikkagi olemas. Jah, kuid ainult meie peas. Kui ma paluksin sul minna eilsesse päeva või möödunud suve 6. juulisse, kas sa saaksid seda siis teha? Ainult oma mõttes, eks? Ning millal sa eilse päeva või 6. juuli peale mõtleksid? Ainult praegusel hetkel. Järelikult sa kasutad praegusel hetkel oma mälu, ja meenutad, mida sa tegid eile või 6. juulil 2012a. Suure tõenäosusega sa isegi ei mäleta, mida sa tegid 6. juulil (kui sel päeval sinu jaoks just midagi väga olulist aset ei leidnud), sest meie aju on selektiivne. Sa mäletad ainult murdosa sündmustest, mistõttu on ka sinu minevik selektiivne - mõned asjad eksisteerivad seal, kuid suur enamus asjadest mitte. Kuidas teisiti see saakski olla, kui minevik ise eksisteerib ainult mälus, ja ei ole midagi muud kui pelgas mõte millestki, mis kunagi aset leidis.
Vaatame, kas tulevikuga on asi parem. Sa võid nüüd öelda, et homne päev ju jõuab kätte - järelikult on see reaalne. Ei, homne päev ei jõua kätte. See sama hetk, milles sa kogu aeg viibid, läheb kella ning kalendri abil üle kokkuleppeliseks «homseks». Sinu jaoks eksisteerib jätkuvalt ainult praegune hetk, mille me kellaseieri 00.00 piiri ületades nimetame homseks.
Ka tulevik ei eksisteeri mitte kusagil mujal, kui igal hetkel sinu enda peas. Kui ma palun sul minna homsesse päeva, siis seda sa ei suuda. Kui ma palun sul mõelda homsest päevast, teed sa seda väga lihtsasti. Kuid millal sa seda teed? Eks ikka praegusel hetkel, kasutades oma ettekujutlust.
Elu leiab aset ainult praegusel hetkel
Mitte ühtegi muud hetke ei eksisteeri peale praeguse hetke. Seda on nii lihtne iseendale tõestada, aga vägagi raske igapäevaselt meeles pidada. Suurem osa meie probleemidest ja muredest on seotud sellega, mis on millalgi juhtunud (mind jäeti maha, ma jäin ilma tööta, mind solvati, mind alandati, ma ei saanud hakkama jne), või sellega, mis võib juhtuda (äkki ma jäängi üksikuks, äkki mind vallandatakse, äkki ma ei saa sellega hakkama jne). Me ei saa muuta seda, mis on olnud, ja me ei saa muuta seda, mis tuleb. Kõik, mida me muuta saame, on oma mõtlemine, rääkimine ja tegutsemine praegusel hetkel. Need on kolm tööriista, mis on päriselt meie kasutuses, kõik ülejäänud on väljamõeldis. Kas me tõesti peame laskma siis väljamõeldistel oma elu rikkuda?