Naine24 lugeja kirjutab kurva loo sellest, kui raske on olnud leppida teadmisega, et ta kunagine kallim teda vägistas. Traumeeriva kogemuse tõttu on naisel nüüd probleeme meeste usaldamisega ja elu lõpuni jääb teda koormama teadmine, et mees pääses karistuseta.
Kui ma olin 17, tutvusin ühe endast paar aastat vanema noormehega. Ta oli meeldiv, tore, sõbralik, hooliv. Esimesel korral, kui teda nägin, tõi ta mulle kaks pikka roosi, millega ta mu südame võitis. Järgmisel päeval palus ta mind juba enda tüdrukuks. Olin elevil, armunud, ning loomulikult ma nõustusin. Olin õnnelik.
Minu ema oli alguses selle suhte vastu. Noormees olevat minu jaoks liiga vana, mina veel liiga noor. Ma ei mõistnud tema muret ning läksin emaga seepärast ka tülli. Hiljem leppisime, kui ta oli selle noormehega lähemalt tuttavaks saanud, kuid mingi okas jäi mulle hinge. Tundus, nagu kõik poleks päris õige.
Kuud möödusid. Käisin nädalavahetustel tema juures, kaotasin talle ka süütuse. Seksuaalelu temaga ei olnud ilus, kuid ma sain temalt seda, mida ma mujalt ei osanud sel hetkel otsida - hoolivust, armastust, tähelepanu. Ma tundsin end olulisena, kuigi tagantjärele tundub see nii kummaline olevat. Tollal olin aga teismeline ega mõistnud seda, et ma sain tähelepanu ja armastust ka omaenda perelt. Tol hetkel ei hoolinud ma sellest.
Siis juhtus aga midagi õudset. Ta vägistas mind. Ma sain šoki, kuid surusin seda alla. Pärast seda ei suutnud ma uskuda, et tema seda tegi. Ta ju oli minust hoolinud, me olime tolleks hetkeks peaaegu et aasta koos olnud, see ei olnud minu meelest võimalik, et keegi oluline inimene mulle nii teeks. Ma justkui unustasin selle.
Pool aastat hiljem läksime lahku. Alles siis taipasin, millise asjaga ta hakkama oli saanud. Tuli esimene suur šokihoog, kui värisesin üle keha, nutsin. Alles siis said mu lähedased teada, mida ta oli teinud, kuid siis oli juba hilja.
Ma ei tahtnud siis selle peale mõelda. Ma peitsin selle taas kord enda eest ära, tegelesin muude asjadega, õppisin. Tahtsin sellest üle olla ning mõne aja möödudes avastasingi, et näe, kõik on jälle korras. Täpselt nii nagu enne. Kuigi ma ei suutnud enam kedagi usaldada, ei olnud sel mulle ka eriti suurt tähtsust. Tahtsin lihtsalt olla.
Poolteist aastat pärast vägistamist tuli aga teine šokihoog. Ei, ma ei pöördunud ka siis psühholoogi poole. Ega ka mitte politseisse. Otsisin tuge, leidsin tuge kahe väga olulise inimese käest. Ma teadsin, et ma ei saa oma tundeid taas kord alla suruda. Ma teadsin, et pean sellega tegelema, sellega hakkama saama, et see kaoks lõplikult mu elust. Nüüd olen targem - see ei kao mitte kunagi minu elust. Kuid ma oleks pidanud sellega varem tegelema.
Praegu elan ma oma igapäevast elu edasi. Samas ma tean, et see jälitab mind ikka veel. Kui ma oleks ehk varem pöördunud psühholoogi poole, oleks asi praegu märksa kergem. Pealegi - kui ma oleks kohe endale selgeks teinud, mis minuga tehti, oleks süüdlane ka karistuse saanud. Vähemalt mingisugusegi.
Ma kirjutan seda, sest tean, et paljud annavad alla pärast vägistamisohvriks olemist. Ka mina tahtsin alla anda. Kuid alati on olemas keegi, kellele toetuda, isegi kui see nii ei tundu. Kui sellist inimest pole, peaks kindlasti pöörduma professionaali poole. Psühholooge ei tasu peljata. Probleemi peitmisega jääb see lihtsalt väga pikaks ajaks kummitama, teadmata, millal see järgmine kord esile tuleb...
***
Selle loo kirjutanud lugeja sai auhinnaks Avoni Planet Spa Aafrika sheavõiga taastava juuksemaski ja Amway Artistry sarjast vahetatava otsaga kulmupliiatsi. Kirjuta Sinagi! Loe lähemalt SIIT!